Hingedepäeval Põõsaspeal

2. novembri õhtul oli mul soov olla soojas kodus, panna põlema küünlad ning mõlgutada mõtteid igavesest elust. Nagu ikka, lõi mu plaanid sassi virmaliste ennustus, mis tõotas just selleks õhtuks G3 magnettormi. Ja nagu ikka, ühtisid minu soovid Jüri ja Emre'ga ning nii saigi ette võetud sõit Põõsaspea neemele. Oma hinges olen selle paigaga alati erilist sidet ja salapärast suhet tundnud ning seetõttu leidsin, et ma saan ka seal omi salajasi mõtteid mõlgutada. 

 

Põõsaspeale jõudes oli rõõmustav näha, et taevalaotus oli  Tallinna ja Keila kandiga võrreldes piisavalt pilvevaba, mis on virmaliste pildistamisel üks olulisi tegureid. 

Sama rõõmustav oli näha vastremonditud ja korras linnuvaatluse majakest. 

Septembri lõpus kirjutas "Lääne Elu",  et Põõsaspea linnuvaatluspunkt 

valmib järgmisel aastal. Jään huviga ootama, mida seal veel ette võetakse.

Selle õhtu erilisemaks hetkeks oli kuu tõus kaugel-kaugel mere kohal.

Vana kuu sirp asendas minu jaoks selle õhtu küünlaleeki.

  Tõusev kuu tekitas kauneid peegeldusi

  rannakividel ja mereveel

 ning taevatähed panid mu kujutlusvõime proovile - 

kas ma näen seal Orioni vööd või mitte?

 Ka Jüri ja Emre olid segaduses - tulevad siis virmalised, või mitte?

Siiski näitasid tabelid, et midagi erilist meil sel õhtul oodata ei olnud. 

Selles peitubki virmaliste ilu ja valu ja võlu- 

neid lihtsalt pole võimalik 100%-liselt ette ennustada.

Lisan siia ka virmalisteküttide Murphy seaduse, mis ütleb, et kui virmalised on, 

siis on kas pilves, või on päev, või mis iganes muud probleemid. 

Ehk siis just nii nagu oli 3. ja 4. novembril, 

kui ennustatud virmalised  meile hilinemisega kohale jõudsid!

Nagu ikka jäime me õhtuga siiski  rahule

 ja ma loodan, et oleme teinekordki  valmis võtma selliseid riske.

Suur tänu teile Jüri ja Emre!

Öö kuuvalguses

Pimedus ei ole mind mitte just alati lummanud, kuid lapseeas oli see vist andeks antav. Nii nagu lapsed värisevad ja kardavad midagi pilkases pimeduses, nii kardame meiegi mõnikord  asju valges, mis on sama vähe kohutavad kui need asjad, mille ees lapsed pimedas hirmust värisevad. Alles nüüd olen saanud teada, et pimedus on täis valgust ja seda ei sega pisiasjade küllus.

Kui mõned päevad tagasi käisin ihuüksi öösel virmalisi jahtimas, siis peale seda olin täiesti veendunud, et ma teen seda kindlalt veelgi ja kuna väidetavalt oli nüüd jällegi toimunud päikesepurse, oli oodata virmalisi. Imekombel juhtus aga nii, et seekord läksin virmalistejahile koos Jüriga, olles eelnevalt kokku leppinud, et kui virmalisi ka ei tule, läheme lihtsalt öövalgust püüdma. Ja just nimelt nii läkski.

Põõsaspea neemel, minu lemmikpaigas tundsin end hästi.
Meri oli umbes poole kilomeetri pikkuselt jääs, 
eemalt oli kuulda lainte loksumist ja kui silmad pimedaga harjusid, 
siis oli ka näha tumedamat, jäävaba ala ning Osmussaare vilkuvaid majakatulesid.
 Temperatuur oli -8 külmakraadi ja tuult praktiliselt ei olnud. Oli väga vaikne.

Kõrgel taevas säras noorkuu, mis heitis valgust lumele ja merejääle.

Öösel kella ühe ajal helendas Taebla jõel kaunilt kuuvalgus, 

maalides maapinnale puude varjud.

 Eemalt kostus koera haukumist. Termomeeter oli langenud - 15-ni. 

Õhk oli niiske ja karge.

Minu viimaseks pildistamiseks jäi sel ööl Ungru loss,

kuhu me jõudsime kella 2 ajal.

Sellisel kellaajal, koos kuuvalgusega ei ole ma seal kunagi varem viibinud.

Tagasiteel, kella 3.30 paiku sai käidud ka Õmma raba serval, kuid Risti asula valgusreostuses ei õnnestunud mul midagi pildile püüda. Ka mitte Baskerville`ide koera.
Oli äärmiselt huvitav ja hariv ööpildistamine, sest Jürilt sain oskusi, et kogutud teadmisi "läbi seedida". Aitäh!
Tahavad ju pimeduse saladust kõik välja uurida!