Valgemast valgem 11.02.2017

Laupäeva hommikul oli kõik kuidagi teisiti ja valesti - ärkasin miskipärast tavapäratult vara ja akna taga oli harjumatult valge ning päikseline. Oleme selle pideva pilvisusega nii ära harjunud, et näe- pidin lausa mõtlema, et mis on pildil valesti. No ja kui ma end voodis istuma ajasin, vaatas mulle akna taga puu otsast vastu parv vareseid, kes härmatanud puuokstel kössitades  mõnusalt hommikut veetsid. See hetk oli just selline, et käisin teises toas kaamera järel ning avasin akna ... sihtisin just paika esimest kaadrit ja olin valmis päästikule vajutama, kui kuulsin miskit pea kohal, katusel...ja no seal ta oligi - "Tere hommikut!".

Nii sai mulle sel hommikul "silm peale pandud" ja ega mul ei jäänudki muud üle, kui oma kondid voodist kokku korjata ja pesemised-kohvitamised ja muud nipet-näpet kiirelt ära teha ning välja minna.

 Õues oli igal pool ilus ja härmas, 

külma tundus olema veidi vähem, kui -10.

 Eelmise õhtu niiske ja udune ilm oli kõikjale tekitanud kauni, kristalse härmatise,

 mis nüüd puid, põõsaid ja taimestikku kattis.

Loomulikult sai seda talvist ime pildistatud küll ühelt- ja teiselt poolt ning  

 väljas värske õhu käes olemine tegi tuju ja olemise mõnusaks!

 Päike oli sel päeval väga hele!

 Olles keskendunud  vaatamisele läbi kaamerasilma, 

 võttis tegelikkusega harjumine ikka mõne hea hetke.

 Selline mõnus omaette olemine ja tegevusse keskendumine

 andsid nädalavahetuse algusesse mõnusa hoo sisse

ning taas võisin tunda,
et mu mõtted olid saanud puhtamaks ja valgemaks ...