Pages

27. juuni 2023

Hallvarese ja kosklaemme tegemised

Ühel õdusal õhtupoolikul oli mul võimalus olla koos kõige kallimatega mere ääres piknikul ning minu suureks õnneks oli mul kaasas ka fotokaamera.

Otse meie silme all avanes lugu vanemlikust hoolimisest, kus juba lennuvõimelist hallvarese poega suure hoole ja armastusega toideti, hellitati,  kantseldati ning õpetati "varesekombeid" - seda viimast siis muidugi sellel ajal, kui meie jalgupidi vees sulistasime ja piknikupaigast eemal olime.

Nende omavahelist suhtlust oli tore jälgida ning siinkohal jagan ka ühte toredat rahvapärimust: 

Teised linnud rääkind iga kevade varese ees: “Võeral maal väga hää ja kõiksugu hääd toitu süüa, miks sina ei tule sinna?” Vares vastand: “Küll ma teinekord (sügise) tulen. Sügise läinud võerale maale, aga pole tõsi olnud, mis teised rääkind; kange pala olnud ja sant elada, igaüks hakand haugutama: “Kes sind enne siin näinud, nüüd tuled sa seia.” Vares vihastanud, pöörand ümber ja ütelnud: “Parem on oma maa hobuse sõnnik kui võera maa peenike leib, ei ma ilmas enam tagasi tule!” (Harju-Madise, 1887)









 

Eemal suure kivi otsas peesitas kosklaemme, kes peale pikka pesal istumist oli oma kümmekond sulekera veekoguni toimetanud. Pojakesed istusid sealsamas,  järgmisel kivil - tihedalt külg-külje kõrval.

Vees on kosklaperel turvalisem, kui maa peal ning küllap peagi on neil elutarkused selged  ja algab iseseisev elu. Kalurielu!

Inimestel on lindude perekäitumise kohta nii mõndagi õppida!
 Meremõisa, juuni 2023