Pages

26. märts 2012

Objektiivi orduga Lahemaal

Möödunud laupäev oli taas kord tore võimalus kokku saada oma fotohuvilistest sõprade ja fännidega. Viimasest kokkusaamisest oli möödunud juba viis kuud. Väljasõitu plaanides sai meie väike kollektiiv endale ka toreda nimetuse "Objektiivi ordu", mis minuarust meile päris hästi passib. Meie kokkusaamise paigaks oli Nõmmeveski juga ning kanjon Valgejõel ja sinna jõudsime kõik ilma probleemideta kohale. Ainuke probleem oli ilm, mis pani meid tõesti proovile oma jaheduse ja pea lakkamatu vihmasajuga. 
Nõmmeveskil avanes meile vaade veidi üle meetri kõrgusele joale.  
Alumistel piltidel on näha minu esimesed teadlikult tehtud katsetused aeglase säriajaga pildistamisel, sest soovisin vee liikumist jäädvustada udusena ja voolavana.

Mõnus oli seda kõike teha kiirustamata, tajumata aega ja ilmaolusid...
Kui Nõmmeveskile oli tiir peale tehtud, liikusime järgmise sihtpunktini.
Selleks oli Joaveski juga Loobu jõel.
Kahjuks ei olnud jääolude tõttu näha ühtegi kuuest astangust, neid võis vaid aimata!
Seevastu pakkus jõekaldal pildistamisrõõmu tore leid suurel kivimürakal. Edasi mindi keha kinnitama "Lahemaa kohvikannu", mis osutus väga meeldivaks paigaks. Julgen soovitada!
Kõhud täis ja veidi sooja kontide vahele lastud, liiguti edasi Altja neemele. Olen ka varem seda kanti mitmel korral külastanud,
kuid sel korral köitsid mu tähelepanu üleni sammaldunud aed,
kunagise Mäekõrtsi unkalauad
ja merel liikuv kaluripaat.
Altjalt Juminda neeme poole liikudes tehti peatus, et pildistada "kaamera kaasavedamise tehnikas" metsa.
Oli vist õige nimetus.... Ka see oli minu sellelaadne esmakogemus, mis edaspidiseks palju mõtteid tekitas.
Kuigi ka Juminda neemel jätkus kottpimedas pildistamine ja kunsti tegemine,lõpevad minu pildid siinkohal ära, sest oskustest jääb veel palju puudu. Hea on aga teada, et selliseid väljasõite ja workshoppe tuleb nagunii veel, kus ka minu fotograafiaalaseid vajakajäämisi sõbralikult täiendatakse.
Aitäh toredatele matkakaaslastele!

21. märts 2012

Jääkuningriik Rannamõisa panga all

Rannamõisa pangal olen käinud mitmeid kordi ja näinud seda ennegi ajal, mil temast üks suur jääpurikas on saanud. Soovisin seda väga veelkord oma silmaga näha ja tundus, et just möödunud nädalavahetusel oli selleks ka viimane aeg.
Kõrgelt pangaservalt mööda jalgrada alla tulles võis näha,
et taamal oli meri jääst vaba. Vaikuses kostus aeg ajalt udusireenide huilgeid.
Tore oli aimata väikeste veesilmade teekonda merre,
kuulda kevadist vulinat rannakivide vahel
ning jälgida jääpurikate sulamist kaljustel seintel.

Vau! Milline Jääkuningriik!
Lisaks välisele ilule pakkus see ka väikseid üllatusi.
Seda nii koobaste,
pikkade purikate,
ja võimsate jäiste seinamassiivide näol.
See hunnitu hetk oli nii vapustav, et sunnismõtetest tulvil mõistus vakatas ja leidsin end hetkest, mis oli siin ja praegu. Justkui värav oleks avanenud teise reaalsusesse - reaalsusesse, mis on alati olemas, kuid mida me nii harva märkame.
Veel pole hilja sõbrad! Uskuge, sinna tasub minna!

8. märts 2012

Su ees on lahti tuhat teed, on lahti jälle kevadveed !

Kui täna metsa all lumekaanel jalutasin ja ojakeses väikest veesilma märkasin, meenus mulle üks lugu Toomas Liivi sulest, mida teiega nüüd koos piltidega jagan.Kunagi väga ammu elas kuningatütar, kes armastas lund süüa. Ta teadis, et kõik kuningatütred, kes söövad liiga palju lund, saavad ükskord ka ise lumeks, kas ta seda tahtiski.Ühel päeval oli ta valge lumi, keegi ei osanud kuningatütart otsida, aga sina, kas tuleb sulle, vaadates voolavaid kevadvesi, meelde too imelik kuningatütar.
Märke kevade saabumisest tuleb iga päevaga aina rohkem juurde. Esimesed rändlinnud on koju tagasi jõudnud, siin-seal on kuulda lumikellukeste õitsemisest...Veel veidi kannatust!

5. märts 2012

Tsitsi-füü, tsitsi-füü

Kuigi ilmad püsivad veel talvised, on juba mõned nädalad kuulda tihaste laulu.
Vanarahvatarkus ütleb, et tihase “sitsikleit, sitsi­kleit” hüüd ennustab peatsete soojade ilmade tulekut, nii et saaks sitskleidi ja õhukeste riietega käia.Loodan, et see aeg, kui päike oma kiiri teritab ja valgele lumele musti kriipse veab, tuleb kiiremini, kui aimata oskame.
Mõnusat kevadeootust!