Virmalised 17-18.03.2015

Kaks aastat tagasi, täpselt 17. märtsil, pildistasin oma elu esimesed virmalised. Mäletan, et tookord, kui ma üksi keset Haiba põldu pildistamas olin, oli väljas üle -15 kraadi külma. Kui oma elu esimesed virmalised pildile sain, huilgasin seal üksi suurest rõõmust nagu segane, keegi ju ei kuulnud!
Tänaseks olen selle kahe aasta jooksul virmalistejahil käinud  vähemalt 15 korda ning püüdnud end virmalistega seonduvaga igati kurssi viia. Õnneks olen sellesse nakatanud ka hea kaaslase Jüri, kellega koos nii mitmedki virmalised on  "purki püütud"! Nii ka seekord! Sel õhtul soovisime juba varakult kohal olla, sest ennustused olid paljulubavad ja kõige olulisem on olla õigel ajal õiges kohas!
Meremõisa poole sõites, kui polnud veel päris pimedakski läinud, võis taevalaotuses juba näha virmalisi. Uskumatu, nii vara! Ja mitte ainult põhjasuunas vaid igal pool!
Meremõisa jõudes tuli kohe kaamera statiivile seada ja tegutsema hakata. Esimese pildi tegin 19.50. Valguse- ja värvidemäng oli pidev, kuid varieeruv, olles kord nõrgem, kord tugevam, nii värvide, kui liikumise osas.

Mingil ajahetkel tundus, et virmalisenäitajad nõrgenevad ja seetõttu otsustasime kodu poole liikuma hakata.

Õnneks osutus meie oletus mängu vaibumisest valeks, sest üsna pea võisime jälgida veelgi tugevamaid virmalisi, mida oli väga raske kaadrisse saada, sest nad olid nii liikuvad!

  Taevas justkui lainetas ja see kõik muutis meie näoilmed kindlasti väga totakaks,

kui suu lahti peakohale vaatasime ja imestusest käsi kokku lõime!

Munalaskme teel, kus tavaliselt valgusreostuse tõttu häid kaadreid saada ei õnnestu, saime vahelduseks merele ka pilte teistsuguse taustaga.

Öösel kella ühe paiku, kui jõudsime minu kodupaika, oli virmalistemäng veelgi tugevnenud ja taevas olid täiesti erilised värvid. Tundus, et see oli selle öö kirkamaid hetki.

Et võtta viimast, tuli valgusreostusest eemale minna ja seepärast sõitsime asulast välja.

 Niivõrd  raske oli hilise kellaaja tõttu lõpetada ja sellest suurepärasest vaatemängust loobuda.

Nii mitmelgi korral leppisime kokku, et nüüd  teeme viimased kaadrid ja läheme ära koju,

 kuid nendest said ikka  eelviimased ja eel-eel-viimased...

Kõige kaunimad vaated avanesid otse peakohal seniidis, kus asus justkui virmaliste sünnipaik!

See oli imede öö, millest patuga pooleks osa sain. Tean, et kui ma oleksin kehva enesetunde ja käheda kurgu tõttu koju jäänud, poleks mul seda võimalust ehk enam mitte kunagi elus avananud.

Kui kella kahe ajal kodus voodisse heitsin, virvendas silme ees edasi ja tahes tahtmata pidin enesele kinnitama, et see kõik ei olnud unes, vaid toimus päriselt! Olen õnneseen, et seda nägin ja sellest osa sain!

Virmalised 1.09.2013 Meremõisas

 Seekord sattusin virmaliste jahile  minu jaoks avastamata  paika,

Keila-Joa külje alla, Meremõisa.

Ega ma muidu sinna poleks sattunud, kui üks hiljuti virmalistesse nakatunud 

kaaskannataja poleks mulle seda lahkelt välja pakkunud. 

Muidugi olime eelnevalt hoolega jälginud igasuguseid erinevaid näite ning tabeleid 

 ja seisud olid lootustandvad.

 Kuna kohale jõudsime me peale päikeseloojangut,

 siis hingematvaid loojangupilte seekord ei tule.
Taevas oli täis vallatuid pilvi, mis ühtmoodi kohutasid sellega,

et sealt võib hakata vett läbi tulema,

teisalt aga köitsid oma kuju ja värviga.

 Tuul oli päris tugev ja lainedki loksusid paraja sahinaga.

 Kaugusest paistsid Paldiski pöörlevad tuulikud.

 Kell 22.44 tuvastas mu kaamerasilm madalal horisondi kohal esimesed virmalistesambad,

mille olemasolus ma palja silmaga vaadates kindel ei olnud.

 Mõni minut hiljem, oskas silm neid juba paremini seletada,

kuid umbes 10-minutiliseks see mäng kahjuks jäigi.

 Veel mõni pilt virmalistekumast

 ja oligi aeg lahkuda...

Aitäh sulle Jüri !

Öö kuuvalguses

Pimedus ei ole mind mitte just alati lummanud, kuid lapseeas oli see vist andeks antav. Nii nagu lapsed värisevad ja kardavad midagi pilkases pimeduses, nii kardame meiegi mõnikord  asju valges, mis on sama vähe kohutavad kui need asjad, mille ees lapsed pimedas hirmust värisevad. Alles nüüd olen saanud teada, et pimedus on täis valgust ja seda ei sega pisiasjade küllus.

Kui mõned päevad tagasi käisin ihuüksi öösel virmalisi jahtimas, siis peale seda olin täiesti veendunud, et ma teen seda kindlalt veelgi ja kuna väidetavalt oli nüüd jällegi toimunud päikesepurse, oli oodata virmalisi. Imekombel juhtus aga nii, et seekord läksin virmalistejahile koos Jüriga, olles eelnevalt kokku leppinud, et kui virmalisi ka ei tule, läheme lihtsalt öövalgust püüdma. Ja just nimelt nii läkski.

Põõsaspea neemel, minu lemmikpaigas tundsin end hästi.
Meri oli umbes poole kilomeetri pikkuselt jääs, 
eemalt oli kuulda lainte loksumist ja kui silmad pimedaga harjusid, 
siis oli ka näha tumedamat, jäävaba ala ning Osmussaare vilkuvaid majakatulesid.
 Temperatuur oli -8 külmakraadi ja tuult praktiliselt ei olnud. Oli väga vaikne.

Kõrgel taevas säras noorkuu, mis heitis valgust lumele ja merejääle.

Öösel kella ühe ajal helendas Taebla jõel kaunilt kuuvalgus, 

maalides maapinnale puude varjud.

 Eemalt kostus koera haukumist. Termomeeter oli langenud - 15-ni. 

Õhk oli niiske ja karge.

Minu viimaseks pildistamiseks jäi sel ööl Ungru loss,

kuhu me jõudsime kella 2 ajal.

Sellisel kellaajal, koos kuuvalgusega ei ole ma seal kunagi varem viibinud.

Tagasiteel, kella 3.30 paiku sai käidud ka Õmma raba serval, kuid Risti asula valgusreostuses ei õnnestunud mul midagi pildile püüda. Ka mitte Baskerville`ide koera.
Oli äärmiselt huvitav ja hariv ööpildistamine, sest Jürilt sain oskusi, et kogutud teadmisi "läbi seedida". Aitäh!
Tahavad ju pimeduse saladust kõik välja uurida!