Las jääda kõik, mis hea ...

Jaanijärgsel ajal oli meil Üllariga au pisut puhata lõputust muruniitmisest, trimmerdamisest, aiamaal rohimisest, kobestamisest, kastmisest, taimede sidumisest  ja mis iganes kohustustest  ning võtta enne minu pikka suvepuhkust aeg maha.

Väike mini-puhkus möödus  Väinamere hoiualal, Lõpe lahe ääres, Triinul, ehk siis paigas, kus on tõeline orhideede- , linnu- ja  pimedate ööde paradiis!  Lisaks elavad Triinul ka toredad inimesed ja päris sõbralikud sääsed.

Sel ajal, kui Üllar mõnusalt murul raamatut luges, suhtlesin mina lillede ja fotokaameraga ning siinkohal jagan teiega tehtud pilte.

Rohekas käokeel (Platanthera chlorantha)

Soo-neiuvaip (Epipactis palustris) 

Roosa ristik (Trifolium hybridum)

Kerakellukas (Campanula glomerata)

Karikakar (Anthemis L.)

Haisev jooksjarohi (Ononis arvensis) 

Harilik nõiahammas (Lotus corniculatus)  ja ...

Sookured

Valge ristik (Trifolium repens)

Õhtuhakul, kui tuul  vaibus, käisime merelahel aerusurfi lauaga sõitu harjutamas. Peale kahte korda erinevatel õhtutel, kui lainepojad olid madalas lahes päris väikesed, võib öelda, et see on  vahva spordiala (...pigem ajaviide) ja väärib kindlasti  kordamist! 

Peale suppimist nautisime lõkketulel valminud maitsvat õhtusööki ning sel hetkel, kui loojuva päikese punakas kuma hakkas kadakalatvadest allapoole kukkuma, haarasin jalgratta ning sõitsin  sadamasse. Ikka selleks,  et teha mere ääres  selle õhtu viimased pildid 

ning saata Päike oma pilguga ära horisondi taha puhkama!

Teatavasti ei lõpe päev siis, kui päike loojub... :)

Järgmise korrani, head sõbrad!

Rüsijää jälgedes

Kuigi nädalavahetsuel algas astronoomiline kevad, kasutasime viimast võimalust jätta hüvasti talvega, mis tänavu oma  lumikatte kestuse poolest lausa üllatab!  

Igatsus kevade järele on minu hinges ammu endast märku andnud, kuid ka talvest on sisimas raske lahti lasta, eriti, kui ta selliseid vaatemängulisi hetki pakub. 

Esmalt käisime Põõsaspea neemel, kus jääkatteta meri oli päris tormine. 

Vaade Põõsaspea neemelt Osmussaare poole 

Kohati oli seal tuul nii tugev, et oli raskusi püsti seismisega, rääkimata kaamera käes hoidmisest!

Edasi sõitsime Rohukülla, kus  käesoleva talve lõpuakordina sai imetleda kallastele kuhjuvaid rüsijäävalle. Sealgi oli tuul nii tugev, et peagi tahtsid sooja autosse tagasi istuda!

Säärased vallid moodustuvad rannikualadele tuule toimel, mis kevadel liikuma hakkavaid jäätükke kaldale kuhjavad.

Sarnane vaatepilt, kuid veelgi suuremate jäämägedega oli Tanskas, kus neid mägesid jagus kuni silmapiiri lõpuni. 

Loodan, et nüüdseks on talvised seiklused läbi ja järgmised postitused on kevadisemad.

Ilusat kevadeootust, sõbrad!

 

Rapla-Virtsu kitsarööpmelise raudtee radadel

"Rong Virtsu veel sõitis,
sest seal oli jaam
ning Kuivastus ootas mind praam.
Aasta siis oli kuuskümmend viis ...
Olin noor, ei teadnud veel siis,

aasta hea on kuuskümmend viis." 

02.01.2021 võtsime väikese pundiga ette vana Rapla - Virtsu kitsarööpmelise raudtee tammi läbimise, alustades Märjamaalt.

Raudtee rajati aastatel 1928–1931 ja see oli kasutuses 1. detsembrist 1931 kuni 26. maini 1968. Rööpad võeti valdavas osas üles 1969. aastal ja vaid Raikkülani käisid rongid 1971. aastani. Tänapäeval on mitu raudteetammi osa kasutusel autoteena.

Nähtud vanad rongijaamad olid igatahes väga põnevad vaadata, sest enamuses olid nad ikka üksteisega väga sarnased. Jagan teiega mõningaid pilte, mis on tehtud nii kaamera, kui ka telefoniga ja seetõttu ei kannata nad üldse mingit kriitikat, küll aga on nad olulised informatiivses mõttes.

Keda huvitab Rapla Virtsu kitsarööpmelise raudtee ajalugu rohkem, siis SIIA VAJUTADES leiab enam infot!

Märjamaa jaamal on kaksikvend- Vigala jaam on samasugune!

Paeküla

Vigala raudtee veetorn

Rumba

 

 

 

Kohati on tegemist metsateega, kohati kruusateega, kohati mustkattega teega.

Veekogusid ületanud sillad on valdavalt säilinud, kohati rekonstrueeritud.

Mõnes kohas olid silla betoonääred väga kitsad ja auto tundus olevat laiem,

seega oli see vist millimeetrite mäng, kas mahud läbi, või mitte :)

Rootsi

See oli küll õudne... :)

Merikotkas kaugel, kaugel kuusepuu otsas

Lihula kandis sai tee suure kraavi tõttu otsa ja tuli leida teine võimalus edasi minna

Lihula

Tuudi

Karuse

Peale umbes 4-tunnist seiklust jõudsime  Rame lahe äärde, 

kus raudteed ehitades

 müüriti 500 meetri pikkuselt tammi äärde kokku 13 600 kantmeetri jagu kive. 

 Kunagi Läänemaale nii vajalikku raudteed meenutavad praegu Virtsu lähedal läbi lahe kulgev ligi 500meetrine kivi-tamm, korda tehtud sillad ning säilinud endised jaama- ja abihooned, samuti osaliselt kinni kasvanud teetamm, nii palju kui seda tänapäeval veel alles on.

Rapla-Virtsu liini sulgemiskorraldus 

Teadaolevalt pidi liin ümber ehitatama laiarööpmeliseks aga nii siiski ei läinud.

Igatahes oli meil põnev päev!