21. oktoober 2013

Sügishommiku võlu

Ükskord ometi õnnestus mul muude askelduste kõrvalt hiilida õue, 
sügisese looduse rüppe...
Veidi karge ja udune hommik lõhnas märgade langenud lehtede järele,
olles siiski omamoodi salapärane, meelas ja võrgutav...
Kasekulda jääb küll üha vähemaks, kuid veel polnud raske leida kuldseid sügislehti,
 mis lausa ehetena puid kaunistasid...
 Juba mõni aeg tagasi esines esimesi miinuskraadiseid öökülmasid 
ja päevad muutusid oluliselt jahedamaks. 
Enam pole kaugel mütsi-, salli- ja kindaaeg...
Märkasin, et kogu samblane maapind oli kaetud kristalselt sädeleva rüüga 
ning hommikune härmatis ei olnud veel päikesele alla andnud. 
Mustmiljon väikest peeglikest vilgutas oma helkivaid kiiri samblatuttide vahel.
 Peagi liigub vari valgusesse, härmatis taganeb,
valge muutub pruuniks ja roheliseks... 
Pudenevad kristallid muutuvad piiskadeks
  ja murravad päikesevalguse igasse ilmakaarde sädelevaks värvidemänguks.
 Vikerkaar igas veepiisas! 
 

Oli imeilus hommik!


3 kommentaari:

  1. Mõõõnuuuzzz... Nii habras ja õrn ning silmapaitav :)

    VastaKustuta
  2. kaunilt sillerdav bokeh, vastu päikest on huvitav pildistada, imelisd piisakesed

    VastaKustuta
  3. Tänasel vihmasel ja tuulisel päeval on seda kargust ja õrnust kuidagi eriti kosutav vaadata :)

    VastaKustuta