Sepa metsajärve otsinguil

Esmaspäeval, kui olin just lõpetanud oma hommikukohvi, helises telefon. Marge ja Reigo uurisid, mis mul plaanis on ja pakkusid välja minna väikesele matkale. Loomulikult olin nõus ja usaldasin igati nende koha valikut; pealegi oli ilm selline mõnus, karge ja päikseline ja seltskond parim! Poole tunni pärast oligi mul seljakott seljas ja auto ukse ees.

Kohe selgus ka matka eesmärk – läheme otsima ühte väikest metsajärve, mida oleme juba ka varem ATV-dega otsinud, kuid tookord sattusime ikka tõelisesse padrikusse ja peale väga pikka metsas müttamist kadus jätkamise isu ära. Järjekindlus viib aga sihile ja seekord siis uuesti!
Järv ise on näha sellelt kaardilt , kõige ülal, Ruunavere kohal.

Peale kruusateelt allakeeramist ja väikest sõitu metsateel, oli pisike peatus, kus Reigo üritas GPS-ga määrata täpsemalt meie ja järve asukohta, kuid paraku see ei õnnestunud, sest internet lihtsalt sinna ei levinud ja nii pidi ta seekordki usaldama oma mälu ja vaistu.

Sellel ajal oli mul aga meeldiv võimalus lagendikul veidi ringi vaadata ja pildistada. Härmatis oli selle lagendiku taimestikule maalinud uskumatult vahvaid teoseid!

Edasi sõitsime veel mõned-sajad meetrid mööda metsa- ja põlluteed, ning siis jätkasime otsinguid juba jalgsi, sest ühtegi teed sinna järve juurde ei lähe. Metsaalune maapind oli külmunud ja liikumine oli mõnus.

Puude vahel liikudes märkasin oksal ämblikku, kes hoolimata külmast erksalt puutüvel omi asju ajas.

Pilku köitsid ka puud, millele tundus, et puuseeni lausa külvatud oli!

Metsa all oli näha ka päris palju võiseeni ja muid tundmatuid seenekaunitare, kuid veelgi kaunim oli vaade eemale, kus külm oli ainult osa metsast valgeks värvinud.

Mingil hetkel oli mul kahtlane tunne, et sellise paksu metsa vahel küll mingit järve ei saa olla, kuid just siis hakkas kaugemal puude vahel paistma heledam valgus. Samm läks kiiremaks ja seal ta oligi! Leitud! Milline vaade! Nii ilus!

Järvepind oli kaetud uhke jäämustriga!

Kuna järve ümbrus paistis vägagi kauni ja kutsuvana, otsustasime tagasi minna ümber järve. Ja oh imet – meie valitud tee viis meid täpselt metsaservas oleva autoni. Seepeale leidsime õe Margega, et Reigoga võib luurele minna küll!

Ühe peatuse palusin ma ka teha, sest mulle nii meeldis see avanev vaade ühele üksikule männipuule

Otse loomulikult ei läinud me peale järve leidmist otse koju, vaid võtsime suuna ühte vahvasse piknikupaika, kus valmistasime maitsva supi ja grillisime.

Ei puudunud ka hõrgutav kohv ja värskes õhus jätkus juttu kauemaks. Kuigi lõkke tegemisega oli üks igavene jama, ei võta me siiski metsa puid kaasa :)

Järgmise korrani!