Virmalised Järveotsa järve ääres 7.10.2015

7. oktoobri õhtul oli taaskord võimalus  virmalisi näha ning sel korral õnnestus Jüri nõusse saada, et pildistamine toimub  Nissi vallas, Järveotsa järve ääres. Teades enam-vähem põhjakaare asukohta järve suhtes, tegi see otsus mind küll veidi murelikuks, kuid kes ei proovi, ei saa midagi.
Jüri sõitis Tallinnast välja umbes seitsme ajal, kaasas üks tore Türgi rahvusest fotograaf, kel nimeks Emre. Minu kodukandis kohtudes saime kohe kenasti jutu peale ja sõit läks lahti! Teel tegime peatuse, et bensiinijaamast kohvi osta ning kui ma ühel hetkel pilgu taevasse heitsin, oli imestus suur - seal olid virmalised! Enne kella 8-t õhtul! Enam polnud aega ei kohvitamiseks ega lobisemiseks - tuli kohe edasi liikuda.

kell 20.11 

Kuna virmaliste mäng oli niivõrd põnev,

  tegime järve poole teel olles ikkagi peatuse,

  sest mine tea, mida me maha magada võime!

 Hämmastav oli kusjuures see,

et virmaliste mängu oli igas ilmakaares ja ka seniidis,

kuid seda hetke ma kahjuks ei märganud 

ja aurora corona pilt jäi tegemata.

kell 20.41

 Järveotsa järve äärde jõudes,

 oli virmalisi küll igas ilmakaares, 

 kuid suured puud takistasid meie vaatevälja

 ja seetõttu jäid kaadrid suht ühekülgseteks.

Vahepeal proovisime küll asukohta vahetada,

kuid sellest ei tulnud midagi välja.

 kell 21.41

 Taevane mäng oli võimas

  ja meenutas veidi 17-18. märtsi virmalisi.

 Esimeste piltide tegemise ajal helistasin ma paarile tuttavale, 

et ka nemad sellest osa saaksid. 

Hiljem aga kahjuks selgus, et nemad ei näinud midagi! 

 kell 21.47

Seetõttu lisasin piltide alla ka  kellaajad, 

et anda mõista - virmalisi tuleb jälgida veidi pikemalt, 

kui  lihtsalt korraks toast õue joosta! :)

 kell 22.00

Õhtu oli igati korda läinud ja mu südant täitis suur rõõm,

et sellest osa sain!

Taevalaotusesse sõudvad pilvemassid lõpetasid meie õhtu.

Suured tänud Emrele ja Jürile seltskonna eest!

Järgmise korrani!

Virmalised 17-18.03.2015

Kaks aastat tagasi, täpselt 17. märtsil, pildistasin oma elu esimesed virmalised. Mäletan, et tookord, kui ma üksi keset Haiba põldu pildistamas olin, oli väljas üle -15 kraadi külma. Kui oma elu esimesed virmalised pildile sain, huilgasin seal üksi suurest rõõmust nagu segane, keegi ju ei kuulnud!
Tänaseks olen selle kahe aasta jooksul virmalistejahil käinud  vähemalt 15 korda ning püüdnud end virmalistega seonduvaga igati kurssi viia. Õnneks olen sellesse nakatanud ka hea kaaslase Jüri, kellega koos nii mitmedki virmalised on  "purki püütud"! Nii ka seekord! Sel õhtul soovisime juba varakult kohal olla, sest ennustused olid paljulubavad ja kõige olulisem on olla õigel ajal õiges kohas!
Meremõisa poole sõites, kui polnud veel päris pimedakski läinud, võis taevalaotuses juba näha virmalisi. Uskumatu, nii vara! Ja mitte ainult põhjasuunas vaid igal pool!
Meremõisa jõudes tuli kohe kaamera statiivile seada ja tegutsema hakata. Esimese pildi tegin 19.50. Valguse- ja värvidemäng oli pidev, kuid varieeruv, olles kord nõrgem, kord tugevam, nii värvide, kui liikumise osas.

Mingil ajahetkel tundus, et virmalisenäitajad nõrgenevad ja seetõttu otsustasime kodu poole liikuma hakata.

Õnneks osutus meie oletus mängu vaibumisest valeks, sest üsna pea võisime jälgida veelgi tugevamaid virmalisi, mida oli väga raske kaadrisse saada, sest nad olid nii liikuvad!

  Taevas justkui lainetas ja see kõik muutis meie näoilmed kindlasti väga totakaks,

kui suu lahti peakohale vaatasime ja imestusest käsi kokku lõime!

Munalaskme teel, kus tavaliselt valgusreostuse tõttu häid kaadreid saada ei õnnestu, saime vahelduseks merele ka pilte teistsuguse taustaga.

Öösel kella ühe paiku, kui jõudsime minu kodupaika, oli virmalistemäng veelgi tugevnenud ja taevas olid täiesti erilised värvid. Tundus, et see oli selle öö kirkamaid hetki.

Et võtta viimast, tuli valgusreostusest eemale minna ja seepärast sõitsime asulast välja.

 Niivõrd  raske oli hilise kellaaja tõttu lõpetada ja sellest suurepärasest vaatemängust loobuda.

Nii mitmelgi korral leppisime kokku, et nüüd  teeme viimased kaadrid ja läheme ära koju,

 kuid nendest said ikka  eelviimased ja eel-eel-viimased...

Kõige kaunimad vaated avanesid otse peakohal seniidis, kus asus justkui virmaliste sünnipaik!

See oli imede öö, millest patuga pooleks osa sain. Tean, et kui ma oleksin kehva enesetunde ja käheda kurgu tõttu koju jäänud, poleks mul seda võimalust ehk enam mitte kunagi elus avananud.

Kui kella kahe ajal kodus voodisse heitsin, virvendas silme ees edasi ja tahes tahtmata pidin enesele kinnitama, et see kõik ei olnud unes, vaid toimus päriselt! Olen õnneseen, et seda nägin ja sellest osa sain!