24. jaanuar 2017

Carpe diem 22.01.2017

Kui laupäeval liikusime Üllariga metsade ja rabade keskel, ammutades eelolevaks töönädalaks jõudu, jaksu ja energiat, siis pühapäeval oli tahtmine minna kuskile veekogu äärde. 
Pealegi on ju ammu teada, et vesi arvatakse kätkevat endas nii puhastavat, kui ka arstivat jõudu ja kellel selle kõige hea ja parema vastu ikka midagi olla saab.
 Kui tavaliselt valime mereäärde minekuks Läänemaa, 
siis seekord sai mindud kodule lähemale ja täpsemalt Paldiskisse.
 Nädal tagasi veendusin oma silmaga, 
et Läänemaal kannatab merejää pealkäimist.
Paldiskis oli aga meri sootuks lahti ning rannaäärsetes vetes oli luikede elu kui lill!
Jääsupist head ja paremat söögipoolist leida ei tundunud olevat probleem!
 Edasi liikusime Pakri pangale
ning seejärel  RMK Leetse telkimisala ja Lahe panga vahelisele alale.
 Kaunid rannakivid olid kaetud lume- ja jäämütsidega 
ning mõnda kivipaari ühendas lausa väike sillake.
 Peale väikest jalutuskäiku männimetsa serval 
 ning üllatavat kohtumist töökaaslasega
 liikusime edasi järgmise veekogu juurde,
 milleks oli Treppoja.
 Jääkaane all oli kuulda veevulinat
  ja tähelepanelikult uurides, võis  seda ka näha.

 Treppojal käidud, sattus järgmine peatuspaik olema taas veekogu.
 Kodus asja Googli kaartidelt uurides,
 sai talle nimeks Maeru oja.
 Peaaegu nagu Naeru oja, eksole?
Peatse kohtumiseni!


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar