Päikseline kadrilaupäev mere ääres

Sel novembrikuu viimasel pühapäeval, 

mis kandis ka uhket nime kadrilaupäev, tuli võtta viimast,

sest ammu polnud me silmad väljas nii pikalt päikest näinud poosetamas. 

Lisaks päikesele oli õues ka mõnus miinuskraad!

Seekord sõitsime Üllariga otsejoones Läänemaale, mere äärde.

Lihtsalt, nii tundus õige olevat! :) 

 Tanska rannas kasvas palju kukerpuu põõsaid,

 mille hapud ja erkpunased marjad esimese asjana silma torkasid!

 Muidugi sai neid ka maitstud -

 ikka samasugused hapud, nagu nad alati on olnud!

 Mereäärne oli jääkirmeis

 ning koos kividega moodustus  rannale kauneid mustreid.

Sõitsime edasi Topu lahe poole.

Allika väikesadamasse jõudsime kõige magusamal ajal - 

just siis, kui päike hakkas end horisondile sättima

ning ümbritsev täitus imeliste loojanguvärvidega.

 Kollaseks-oranžiks värvunud meri oli vaikne ning rahulik,

üksik paat podistas taamal

 Lõpe lahelt Põgari-Sassi poole.

Lisan siia ka kaks Üllari droonipilti:

Ning saigi tehtud veel vaid mõned pildiklõpsud,

nähtud põnevad kompositsioonid,

 mälusoppi talletatud meeli paitavad  värvilaigud

 ning oligi aeg kodupoole sõitma hakata.
Loodan, et teiegi saite nädalavahetusel nina välja pista!

Järgmise korrani, sõbrad!

 :)

Neitsipere allikad ja Kasari jõgi Russalus

Pühapäeval võtsime Üllariga plaaniks natuke looduses ringi vaadata ja oma hobidega tegeleda.

Esmalt olid meie  sihtmärgiks Neitsipere allikad, 

kuhu ükskord talvisel ajal juhuslikult sattusime ning soovisime sinna veelkord tagasi minna. 

Esimese peatuse tegime aga Vaimõisa-Nurme teel, väikeses Russalu külas.

Russalu küla südamest voolab läbi Kasari jõgi,

 mida ääristavad jõeluhad ning kaunid luhaniidud. 

 Jões oli vett palju ning juba hiirekõrvul puud pakkusid kauneid peegeldusi.

Ei saa kuidagi lisamata jätta ka Üllari droonipilti samast paigast: 

 Edasi jätkus meie sõit  Neitsipere allikate poole.

Kohale jõudes, köitis esmalt minu pilku kirev ja mürgine näsiniinipõõsas. 

Harilik näsiniin (Daphne mezereum)

Seda taime peab tundma. Liiginimi mezereum tähendab pärsia keeles „tapma“.

Näsiniint kasvab hajusalt üle Eesti, ikka viljakamatel ning lubjarikkamatel muldadel, 

segametsade alusrindes, samuti soostunud kasvukohtadel.

    Näsiniine oksi murdes (näiteks varakevadel, et kaunilt õitsevaid oksa vaasi viia)

 tuleb teada, et kätele sattunud taimemahl võib põhjustada löövet

aga paari marja manustamine tekitab tõsise mürgistuse. 

Õnneks olevat viljade maitse lihtsalt jälk. Ometi kaovad näsiniine põõsastelt marjad. 

Linnud söövad neid isukalt kuna neile näsiniine luuviljad pole mürgised. 

Seeme väljutatakse koos väljaheitega ja nõnda näsiniin ka levib.

***

Neitsipere allikad asuvad Märjamaa vallas, Lümandu külas. 

Allikad moodustavad 20 m pikkuse ja 30 m laiuse allikaala, 

kust saab alguse oja, mis suubub Lümandu ehk Konnaveski ojja. 

Vesi väljub seal väikestest paepragudest, kus liiv „keeb”. 

 Neitsipere allikate põhjas on hästi näha paljanduv paekivi, 

 mille pragudest immitseb vett.

 Neitsipere allikad on olnud üksikobjektina looduskaitse all alates 1981. aastast. 

Kõrgelt, drooniga pildistades  nägid Neitsipere allikad välja sellised:

Mis meie päevast edasi sai, saab näha juba  järgmises postituses, 

mis mõne päeva jooksul siia lisandub.

  Puhkepäevad on mõnusad, eksole  :)

Ontika pankrannik, Valaste, Sillamäe, Narva - kaunid paigad Ida - Virumaal 16.02.2019

Möödunud laupäeva hommikul piilusin kardina vahelt õue  ning seejärel ütlesin Üllarile:  „Hakkame nüüd ruttu minema“,  omamata vähematki ettekujutust KUHU. 

Fotokaamerate-drooni-statiivi-soojade riiete- kohvi-tee-võileibade- ja ei tea veel mille muu saja asja kokkupakkimise käigus otsustasime,  et sõidame Ida-Virumaa poole.  Kuna me just päikesetõusu ajaks end sinnapoole kohale ei seadnud, oli selge, et mingit erilist pildisaaki me seekord ei püüa,  kuid sellegipoolest laen siia jutu illustreerimiseks üles mõningad pildid,  mis me Üllariga tegime. 

Otsustasime teist korda külastada Ida-Virumaa rannikut kaunistavat  Eesti kõrgeimat juga – Valaste juga.

Siin üks Üllari  ülevaatlik droonipilt vaatega Narva poole

 Esimest korda käisime seal 2013 jaanuaris 

ning SIIA vajutades saab näha pilte eelmisest käigust. 

2013. aastal oli joa vaateplatvorm ja selleni viiv trepp  suletud, 

sest selle konstruktsioon oli kokku kukkunud. 

Nüüd oli aga meie üllatus suur, kui selgus, et sinna oli rajatud 

uus ja uhke trepistik ja väike matka-õpperada.

Uus trepp on ehitatud lausa mereni välja

 ning oma uhkete "jääkassidega" oli seal päris äge krõbistada. 

Pildil on küll ilma lume ja jääta trepiastmed, 

kuid enamuses olid need astmed lund ja jääd täis ning ülilibedad. 

 Meri oli jäävaba ning ülevalt pangalt oli sinna tulnud palju inimesi,

 kes kõik kitsal rannaribal ringi liikusid ning enamuses selfisid tegid.

 

Edasi liikusime Sillamäele, kust läbi sõites 

sattusime Mere puiestee treppidele ja uhkele bulvarile. 

 Päike kuldas maitsekalt tänavakive 

ning taevalaotuses uhkeldasid imekaunid pilved. 

 Narva jõudes olid valgusolud sarnased -

 seekord kuldas Päike  veepinda Narva jõel,

vedades Jaanilinna poolt kuldseid triipe Eestimaa poole

ning ...
"Üle linna sõudsid vanaaegsed pilved
meenutades maapealseid asju ja mõtteid...

Pilved kujutasid igasugu asju:

möödund aegu, noorusarmastust, 

vennaviha, tulevasi aegu,

sõprust, kirjandust,

---

pilvi."

(teate ju küll seda Juhan Viidingu luuletust)

Õhtul koju jõudes näitas auto spidomeeter selliseid numbreid...(528,8 km :) )

ehk siis kell oli piisavalt vara, 

et järgmise päeva tripiks välja puhata :)

Järgmise korrani, sõbrad!