Ontika pankrannik, Valaste, Sillamäe, Narva - kaunid paigad Ida - Virumaal 16.02.2019

Möödunud laupäeva hommikul piilusin kardina vahelt õue  ning seejärel ütlesin Üllarile:  „Hakkame nüüd ruttu minema“,  omamata vähematki ettekujutust KUHU. 

Fotokaamerate-drooni-statiivi-soojade riiete- kohvi-tee-võileibade- ja ei tea veel mille muu saja asja kokkupakkimise käigus otsustasime,  et sõidame Ida-Virumaa poole.  Kuna me just päikesetõusu ajaks end sinnapoole kohale ei seadnud, oli selge, et mingit erilist pildisaaki me seekord ei püüa,  kuid sellegipoolest laen siia jutu illustreerimiseks üles mõningad pildid,  mis me Üllariga tegime. 

Otsustasime teist korda külastada Ida-Virumaa rannikut kaunistavat  Eesti kõrgeimat juga – Valaste juga.

Siin üks Üllari  ülevaatlik droonipilt vaatega Narva poole

 Esimest korda käisime seal 2013 jaanuaris 

ning SIIA vajutades saab näha pilte eelmisest käigust. 

2013. aastal oli joa vaateplatvorm ja selleni viiv trepp  suletud, 

sest selle konstruktsioon oli kokku kukkunud. 

Nüüd oli aga meie üllatus suur, kui selgus, et sinna oli rajatud 

uus ja uhke trepistik ja väike matka-õpperada.

Uus trepp on ehitatud lausa mereni välja

 ning oma uhkete "jääkassidega" oli seal päris äge krõbistada. 

Pildil on küll ilma lume ja jääta trepiastmed, 

kuid enamuses olid need astmed lund ja jääd täis ning ülilibedad. 

 Meri oli jäävaba ning ülevalt pangalt oli sinna tulnud palju inimesi,

 kes kõik kitsal rannaribal ringi liikusid ning enamuses selfisid tegid.

 

Edasi liikusime Sillamäele, kust läbi sõites 

sattusime Mere puiestee treppidele ja uhkele bulvarile. 

 Päike kuldas maitsekalt tänavakive 

ning taevalaotuses uhkeldasid imekaunid pilved. 

 Narva jõudes olid valgusolud sarnased -

 seekord kuldas Päike  veepinda Narva jõel,

vedades Jaanilinna poolt kuldseid triipe Eestimaa poole

ning ...
"Üle linna sõudsid vanaaegsed pilved
meenutades maapealseid asju ja mõtteid...

Pilved kujutasid igasugu asju:

möödund aegu, noorusarmastust, 

vennaviha, tulevasi aegu,

sõprust, kirjandust,

---

pilvi."

(teate ju küll seda Juhan Viidingu luuletust)

Õhtul koju jõudes näitas auto spidomeeter selliseid numbreid...(528,8 km :) )

ehk siis kell oli piisavalt vara, 

et järgmise päeva tripiks välja puhata :)

Järgmise korrani, sõbrad!  

Jäised joad - Valaste ja Jägala

 Kuna jõuluajal ja aastavahetusel oli tegemisi kuhjaga ja uusi postitusi minu poolt ei lisandunud, sooviksin siiski siinkohal, 2013 aasta esimeses postituses tänada kõiki minu fotoblogi "Vaikuse taga" külastajaid, kes  vahel siia ikka kiikavad 

ja mõne kirjarea endast maha jätavad. Suur aitäh teile! 

 

Nüüd aga asja juurde. Möödunud nädalavahetuse päikselisel laupäevahommikul, tekkis mul suurepärane võimalus külastada Ida-Virumaad  

ning täpsemalt oli sõidusihiks Valaste juga.  

Harjumaalt teele asudes oli ilm päikseline ja mõnus, kuid mida ida poole jõudsime, seda hullemaks läksid teeolud ja seda enam tekkis taevasse pilvi, mis päikest varjasid.

Balti klindi kõige kõrgema pankranniku veerel, 

Saka ja Toila vahelisel põlluteel, avanes mere poole selline vaade

Jõudnud Valaste joa juurde, tervitas meid juba autost välja astudes 

lõikav külm tuul ja niiske õhk.

 Koheselt oli ka näha, milliseid toredaid üllatusi 

nende kahe ilmastikunähtuse koosmõjul võib tekkida.

See, mis ühest küljest oli ebameeldiv, oli jälle teisest küljest igati  

aktsepteeritav, seda siis fotograafi silmade läbi.

 Eesti kõrgeimat kunstlikult tekitatud Valaste juga (30,5 m) 

ei õnnestunud aga vaateplatvormi sulgemise tõttu paremini näha, kui juuresoleval pildil. 

Külma-külma tuule käes tegin veel mõned fotod joast

ja seejärel asusin jäädvustama jäiseid putki,

 ja kibuvitsapõõsast, mille punased viljad kaunilt läbi jää kumasid.

Kummaline, kuidas suudavad nad  kannatada sellist jäämasside raskust,  mis vaadates küll õhuline tundub, ent tegelikkuses tohutult kaalub.

Valaste pole aga sugugi ainus juga, mis praegu ülevaid vaatepilte pakub.  

Tagasiteel sai tehtud peatus ka Jägala joal.

Aastavahetuse vihmad ja sulaveed on kergitanud jõed üle kallaste, kuid

vaatamata sellele on suurvesi siiski pakkumas  vaatepilte, mida kaugelt ja lähemalt vaatama tullakse. Tõepoolest, üllatus oli suur, kui Jägala joa parkla oli autosid täis!

 Jah, ei maksa heituda jäisest tuulest ning külmast – 

saadavad elamused lumekuninganna lossis jalutades olid seda väärt.

Edu ja toredaid hetki looduses teile!