Päikseline kadrilaupäev mere ääres

Sel novembrikuu viimasel pühapäeval, 

mis kandis ka uhket nime kadrilaupäev, tuli võtta viimast,

sest ammu polnud me silmad väljas nii pikalt päikest näinud poosetamas. 

Lisaks päikesele oli õues ka mõnus miinuskraad!

Seekord sõitsime Üllariga otsejoones Läänemaale, mere äärde.

Lihtsalt, nii tundus õige olevat! :) 

 Tanska rannas kasvas palju kukerpuu põõsaid,

 mille hapud ja erkpunased marjad esimese asjana silma torkasid!

 Muidugi sai neid ka maitstud -

 ikka samasugused hapud, nagu nad alati on olnud!

 Mereäärne oli jääkirmeis

 ning koos kividega moodustus  rannale kauneid mustreid.

Sõitsime edasi Topu lahe poole.

Allika väikesadamasse jõudsime kõige magusamal ajal - 

just siis, kui päike hakkas end horisondile sättima

ning ümbritsev täitus imeliste loojanguvärvidega.

 Kollaseks-oranžiks värvunud meri oli vaikne ning rahulik,

üksik paat podistas taamal

 Lõpe lahelt Põgari-Sassi poole.

Lisan siia ka kaks Üllari droonipilti:

Ning saigi tehtud veel vaid mõned pildiklõpsud,

nähtud põnevad kompositsioonid,

 mälusoppi talletatud meeli paitavad  värvilaigud

 ning oligi aeg kodupoole sõitma hakata.
Loodan, et teiegi saite nädalavahetusel nina välja pista!

Järgmise korrani, sõbrad!

 :)

Objektiivi Ordu Oandus käik

Seekordne Objektiivi Ordu kohtumine toimus juulikuu viimasel nädalavahetusel Lahemaa rahvuspargis, Oandul. Lahemaal oleme Orduga ka varem käinud ja ka Oandu kant pole mulle võõras, sest just seal osalesin ühel loodushariduse vahendamise koolitusel.
 Oandu on loodusradade sõlmpunkt -lähikonnast algab seitse õppe- või matkarada ning looduskeskuses on hulk erinevatest ajastutest pärit hooneid, igaühes näitus või isegi mitu.
Peale näituse "Kuidas käbist saadi puu" külastamist suundusime Pärandkultuuri rajale,

kus nägime erinevaid pärandkultuuriobjekte, erinevaid metsatüüpe, taimi ning metsloomade tegutsemisjälgi.

Meie võõrustajaks oli Oandu Looduskeskuse külastusala juht, endine metsaülem Jaak, kes jagas meiega lahkelt oma teadmisi ja kogemusi. Just tänu temale sain esmakordselt tutvuda ka selliste orhideedega nagu roomav öövilge ja soovalk (Malaxis monophyllos), mis kahjuks oli juba päris ära õitsenud.

Soovalk (Malaxis monophyllos)

Pärast pärandkultuuriraja läbimist kinnitasime  Lahemaa kohvikannus keha ning hiljem suundusime Altja rannakülla, mis väidetavalt esineb kirjalikes allikates esmakordselt 1465 a.

Vaade Altja neemelt

 Lahemaa Rahvuspark, Merinõmme sihtkaitsevöönd

 

Altja rippsild

Taastatud võrgukuurid

Meie suureks rõõmuks võis Altjal näha ka ühe rannakaluri toimetusi, kuid peale meie oli Altjal veel teisigi huvilisi ja turiste saabus lausa bussiga.

 Seetõttu jäid ehk paremad kaadrid tegemata, sest just õigel hetkel oli keegi vales kohas ees endale sääsemürki peale laskmas või enda reisikaaslasele foto jaoks poseerimas.

Altjalt suundusime edasi Vergi jahisadamasse, kus jõime tassikese kohvi ja sõime jäätist! 

Peagi oli aeg sealmaal, kus päike hakkas aina madalamale laskuma ning pildistamiseks sobiv valgus tuli ära kasutada.

Loojanguvalguses lõid särama nii põdrakanep

kui Vergi majakas.

Ordukad tegutsesid vaikselt ja omaette, olles keskendunud kadreerimisele ja parimate hetkede jäädvustamisele.

Nii kõlas selles vaikuses Ingridi karje "Vaadake, haigur!" küllaltki kõrvulukustavalt, 

kuid  üllatuseks suutsin ma selle haigru oma toruga üles leida.

Peagi oli kell nii kaugel, et enne pimeduse saabumist tuli minna ööbimispaika, kus kõik edasine läks nagu ikka OO kokkusaamistel - 

palju süüa, palju juttu,

   kuni lõpuks jäädi tuttu ...

*

Peale hommikukohvi, kui kellaaeg juba lõunatunde näitas,

otsustasime minna veel Oandu 4,7 km pikkusele loodusmetsarajale,

kus saime nautida põlismetsade ilu.

Siin pildil on näha puud, millel on peal vaigutusarmid. See tegevus oli aastakümneid tagasi metsatööstuses väga levinud. Tänapäeval puudelt niimoodi vaiku enam ei koguta.

Siin aga on oma kunsti  eksponeerinud kuuse-kooreüraskid.

Märkamata ei jäänud ka kännupess, mille alumine külg oli veepiisku täis. Kuna selline pilt oli mulle juba varasemast tuttav, siis tean lisada nähtule ka selgituse: piisad seene alumisel küljel annavad märku seene hoogsast kasvust, või on käsil massiline eoste moodustumine ja ainevahetuse käigus tekkinud liigne vesi eraldataksegi piiskadena. Mõnikord võib mõne seene alumine külg olla piiskades ka pärast pikemat vihmaperioodi, kui vesi on läbi seene imbunud.

*

Esmakordselt tegin tutvust ka harakkuljusega, mida eemalt vaadates eksitavalt hiliseks jänesekapsaõieks pidasin. Arvatavasti on lille nimetus tuletatud õite harali asetusest, võib-olla on oma osa olnud ka harakal, mine võta kinni. 

Harakkuljus (Linnaea borealis)

*

Siinsetes metsades oli kasvamas väga palju karusammalt 

ja tema seltsis oleksin tahtnud küll  rohkem aega veeta.  

Aga ega seal metsas, kus oled oma silmaga näinud karu poolt ära märgistatud puud küll eriti üksi liikuda ei tahaks. Seetõttu tuli hoida teiste ligi ja mitte maha jääda!
Seekordse metsaskäigu lõpp oli aga selline, et metsast välja tulles, umbes kilomeeter enne lõppu, saime me kaela päris tugeva vihmasaju ja paljudel ei olnud kaasas ei vihmakeepi ega -varju.
Õnneks suutsime kõik oma fototehnika kaitsta ära halvema eest ja midagi hullu ei juhtunud. 

Soe ja suvine vihm mõjus värskendavalt ning sundis mõtted koondama asjade kokkupaneku ja kojumineku peale, sest ega vabatahtlikult oma armsatest ordukatest küll lahkuda ei taha.

Suured tänud Birgitile ja Arnole ning loomulikult kogu armsale Objektiivi Ordule!

Järgmise korrani!

Loojangule vastu...

Möödunud reedel, peale esimese töönädala lõppu avanes mul võimalus minna
Haapsalu lahele päikeseloojangut nautima, sest just selleks ajaks ja selle mõttega me merele läksimegi.
Kuna samal päeval toimus Haapsalu Bluus, oli linn rahvast ja autosid täis. Õnneks ei olnud sadamas palju sebimist ja kaatri slipist sisselaskmine ei võtnud kaua aega.


Esimest korda sai seda tehtud Grand Holm Marina sadamas, tavaliselt oleme eelistanud vaiksemat kohta - Veskiviigi sadamat.

Kui tavaliselt liigun ma merel Bush  paadiga,  siis seekord oli meie sõiduvahendiks tunduvalt kiirem ja mugavam kaater,  täpsemalt Nord 480.  
Westmeri sadamas seisvatele laevadele pilku heites märkasin kuldset päikesekuma, mis andis märku peatsest loojumisest.

Taevalaotuses domineerisid pehmed,  purpursed toonid,

mille taustal liugles üksik, allalastud purjedega purjekas.

Pimeduse saabudes hakkas vilkuma tulepoi,

 

mille punase tule ma imekombel ka pildile püüdsin.

 

 Vaikse mootorimüra taustal jõudsime tagasi sadamasse, 

tõdedes tõsiasja, et päev ei lõpe siis, kui loojub päike!