Sel novembrikuu viimasel pühapäeval,
mis kandis ka uhket nime kadrilaupäev, tuli võtta viimast,
sest ammu polnud me silmad väljas nii pikalt päikest näinud poosetamas.
Lisaks päikesele oli õues ka mõnus miinuskraad!
Seekord sõitsime Üllariga otsejoones Läänemaale, mere äärde.
Lihtsalt, nii tundus õige olevat! :)
Tanska rannas kasvas palju kukerpuu põõsaid,
mille hapud ja erkpunased marjad esimese asjana silma torkasid!
Muidugi sai neid ka maitstud -
ikka samasugused hapud, nagu nad alati on olnud!
Mereäärne oli jääkirmeis
ning koos kividega moodustus rannale kauneid mustreid.
Sõitsime edasi Topu lahe poole.
just siis, kui päike hakkas end horisondile sättima
ning ümbritsev täitus imeliste loojanguvärvidega.
Kollaseks-oranžiks värvunud meri oli vaikne ning rahulik,
üksik paat podistas taamal
Lõpe lahelt Põgari-Sassi poole.
Lisan siia ka kaks Üllari droonipilti:
Ning saigi tehtud veel vaid mõned pildiklõpsud,
nähtud põnevad kompositsioonid,
mälusoppi talletatud meeli paitavad värvilaigud
ning oligi aeg kodupoole sõitma hakata.
Loodan, et teiegi saite nädalavahetusel nina välja pista!
Loodan, et teiegi saite nädalavahetusel nina välja pista!
Järgmise korrani, sõbrad!
:)
Tore pühapäev koos! Imelik on see, et kui lund pole veel, siis Külm tundub kõledam ja lõikavam.... Lumevaip aga justkui soojendab...
VastaKustutaSul on õigus, Silvia! Hakkame lund ootama! :)
VastaKustuta