Neitsipere allikad ja Kasari jõgi Russalus

Pühapäeval võtsime Üllariga plaaniks natuke looduses ringi vaadata ja oma hobidega tegeleda.

Esmalt olid meie  sihtmärgiks Neitsipere allikad, 

kuhu ükskord talvisel ajal juhuslikult sattusime ning soovisime sinna veelkord tagasi minna. 

Esimese peatuse tegime aga Vaimõisa-Nurme teel, väikeses Russalu külas.

Russalu küla südamest voolab läbi Kasari jõgi,

 mida ääristavad jõeluhad ning kaunid luhaniidud. 

 Jões oli vett palju ning juba hiirekõrvul puud pakkusid kauneid peegeldusi.

Ei saa kuidagi lisamata jätta ka Üllari droonipilti samast paigast: 

 Edasi jätkus meie sõit  Neitsipere allikate poole.

Kohale jõudes, köitis esmalt minu pilku kirev ja mürgine näsiniinipõõsas. 

Harilik näsiniin (Daphne mezereum)

Seda taime peab tundma. Liiginimi mezereum tähendab pärsia keeles „tapma“.

Näsiniint kasvab hajusalt üle Eesti, ikka viljakamatel ning lubjarikkamatel muldadel, 

segametsade alusrindes, samuti soostunud kasvukohtadel.

    Näsiniine oksi murdes (näiteks varakevadel, et kaunilt õitsevaid oksa vaasi viia)

 tuleb teada, et kätele sattunud taimemahl võib põhjustada löövet

aga paari marja manustamine tekitab tõsise mürgistuse. 

Õnneks olevat viljade maitse lihtsalt jälk. Ometi kaovad näsiniine põõsastelt marjad. 

Linnud söövad neid isukalt kuna neile näsiniine luuviljad pole mürgised. 

Seeme väljutatakse koos väljaheitega ja nõnda näsiniin ka levib.

***

Neitsipere allikad asuvad Märjamaa vallas, Lümandu külas. 

Allikad moodustavad 20 m pikkuse ja 30 m laiuse allikaala, 

kust saab alguse oja, mis suubub Lümandu ehk Konnaveski ojja. 

Vesi väljub seal väikestest paepragudest, kus liiv „keeb”. 

 Neitsipere allikate põhjas on hästi näha paljanduv paekivi, 

 mille pragudest immitseb vett.

 Neitsipere allikad on olnud üksikobjektina looduskaitse all alates 1981. aastast. 

Kõrgelt, drooniga pildistades  nägid Neitsipere allikad välja sellised:

Mis meie päevast edasi sai, saab näha juba  järgmises postituses, 

mis mõne päeva jooksul siia lisandub.

  Puhkepäevad on mõnusad, eksole  :)

Mukri, mu Mukri 9.08.2017

Mul on hea meel tõdeda, et peale eelmise aasta  käiku Suru rappa on mul nüüdsest olemas parim seltsiline, kes hea meelega minuga rabasse kaasa tuleb ning minu pildistamised kõik ära kannatab. Plaanisime Üllariga seda matka küll ööbimisega koos, kuid välja kukkus see paraku nii, et äratuskell helises 3.40 hoopis kodus, kust oli Mukrisse umbes 80 km sõita. Kodus kohvitamine ja sehkendamine läks küll veidi pikale, sest teel olles selgus, et udu oli juba maapinna kohal hõljumas ning peagi tõusev Päike heitis ümbritsevale kauneid värve ja varjundeid juba tükk aega enne ametlikku päikesetõusu aega.

 

Päike pidi tõusma sel hommikul kell 5.26, 

 mil olime juba rabaservas kohal, 

 kuid torni ronimine võttis natuke aega. 

 Esimese pildi tegin tornist kell 5.38.

Üllar on kevadest saadik drooniomanik ning tema jäi vaatetorni alla omi asju ajama, 

sest lendamine ja pildi/video tegemine tahab ju ikka harjutamist saada.

 Eks me seda drooni-pildinduse asja tegelikult natuke kahekesi ajame,

  sest 4K droonikaamera teeb RAW-faile ja 

kompositsiooni, kõrguse jms. küsimused tahavad palju katsetamist ja kogemusi.

 Üllari loal lisasin siia ka tema pildid

 ning loodan, et meie drooniga seonduvad kogemused ja oskused aja jooksul paranevad 

ja peagi postitan juba enda tehtud droonifotosid. 

Praegu olen edukalt tõusnud ja lennanud vaid kahel korral,

pilti ja videot oskan ka teha, kuid maandunud ei ole,  sest natuke hirm on :)

*

Nüüd aga jätkuvad minu pildid,

 mille läbi püüan teile edasi anda seda lummavat Mukri raba,

 kuid siiski usun, et ehk on mõnigi mu pilt 

 väärt rohkem kui sõnad.

 Raba, älbed, udu ja puud olid silmale ilusad vaadata

 ning mõnel hetkel tabasin end lihtsalt ümbrust nautimas,

 unustades fotoka päästikule vajutada.

 Mõnel teisel hetkel sai neid pilte aga kuidagi liiga palju tehtud

 ja kodus arvutis pilte sättides ei oskagi valida

 mida võtta ja mida jätta :)

 Siiski arvan, et  ühele loodusepildistajale ei saa udu olla kunagi liiga palju :)

Mööda laudteed edasi liikudes avanesid erinevad vaated rabale -

 ühel pool olid soojad toonid, teisel pool külmad.

 Mõni rabavaade tundus mulle aga ka  mustvalgena põnev

 ning lisan need nüüd järjestikku siia!

 

Nüüd aga vahelduseks must-valgele

 varahommikused kuldsed hetked,

  mis on samuti siin ühtejärge sätitud.

Ka rohujuure tasandil ehk siis madalal maapinna kohal 

kumas algava päeva kuldne valgus vapralt läbi kanarbiku ja nokkheina.

 Siin aga sättisin pildile ammu tuttava Mukri südame, 

 mida näitas mulle hea Anne mitmed aastad tagasi.

 Mukri uus vaatetorn on aga tõeline iludus,

mis mulle kohati tundus lausa pitsiline olevat!

 Udu püsis raba kohal veel kella 6 ajalgi

 ning pildistamise rõõmu jagus!

Kella poole seitsme paiku liikusin ma Eidapere järve poole

 ning ikka veel kaunistas hommikuudu ümbritsevat!

 Aeg-ajalt lõid kalad järvel sulpsu 

 ning kaugustes häälitsesid sookured.

Just sellist hommikut lootsin ma salamisi eest leida

 ning olin õnnelik, et see teoks sai!

 Peale paaritunnist maastiku pildistamist 

 vahetasin objektiivi

ning tutvusin lähemalt Mukri kangakudujate näputööga,

mis tundus ikka päris heal tasemel käsitöö olema!

 Ei lõhkunud võrke rasked  hommikused kastepiisad 

 ega puhunud öine tuul neid katki.

  Ikka jagus neid võrgu-rattaid küll siia,

 küll sinna, ikka puude ja okste vahele! Üheõnaga - igale poole!

 Rabalaugaste kaldal sädelesid veepiisad nokkheinal

 ning udu hakkas tasapisi taanduma.

 Veel mõned kaadrid kanarbikuõitest 

 ja kõrrekesel ärkavast liidrikust.

Uus päev on imekaunilt alanud 

 ja nüüd kulgeb lakkamatult omas rütmis ikka edasi ja edasi...

Lõpuks pidime meiegi ette võtma tee, mis viis meid rabast välja.

Tänan, et jaksasite vaadata!

*

Järgmise korrani, head sõbrad!