Peene pitsiga kaunistatud lumehelbed hõljuvad taevast alla ja kuhjuvad maapinnale, tuues ohtralt silmailu. Lumeväli sädeleb nõnda, nagu oleks sinna kalliskive pikitud...
Muistendi järgi tekib lumehelves lumeema neitsite padjakloppimisest. Kui klopitakse virgalt, sajab paksu tihedat lund, kui laisalt, siis hõredalt.
Kui aega on palju, kasvab lumehelves peeneks ja korrapäraseks, kui vähe, siis tahumatuks jurakaks. Justkui inimene, kellele on kasvamiseks ja arenemiseks vähe aega antud.
Ühe eesti rahvajutu järgi sadanud kunagi lume asemel suhkrut. Kuid kuna inimesed seda järjest rohkem tahtnud saada, muutunud suhkur lumeks. 
Liivimaal aga kõneldi, et lumi tekib õitsemisest. Talvine lumi õitsevat juba suvel jaanipäeva ajal valgete pilvedena, mida lumeõiteks hüüti.
Kõneldi veel, et surnud jahvatavad või hööveldavad ülal taevas lund. Kui sadas laia lund, siis arvati, et vanajumal on külla läinud ja lapsed aina pilluvad sülitsi lund alla. Suuremad suurema ja väiksemad väiksema sületäie. Ka vanajumala kodus olles juhtuvat seda, kuid siis raputatakse lumi peenemaks.
Muinasjuttudes märgib lumi sageli inimloomuses peituvat külmust ja kalkust, kuid üksiku lumehelbe õrn ilu sümboliseerib peamiselt tõde ja tarkust.
Sajab lund, juba terve tund....
Väga vahvad ütelmised ja tarkuseterad illustreeritud mõnusate kaadritega :)) kohe igati ilus!
VastaKustutaEks need looduse asjad on ühed salapärased ja huvitavad tegurid! Mina mäletan end imetlemas seda, kuidas pakasepoiss otse mu silma all uhkeid jäälilli meisterdas aknaklaasile!!! Ilusad ütlemised ja kenad illustreerivad pildid!
VastaKustutaväga efektselt on kohe esimesel pildil see sädelus pildile jäänud :)
VastaKustutaPuistad jah neid rahvatarkusi ja ütlemisi suisa käisest :)