Hingedekuu

Looduses on surmakuu – puud on heitnud maha kirju leherüü ja viimased krüsanteemid lõpetavad viimast õitsemist. «Linnud läinud lõunamaale, lilledel on surmakuu,» lauldakse lastelaulus. Siin – seal ringi liikudes, märkame akendel küünlaleeki, rääkimata lugematutest tulukestest kalmistutel. See on kurvalt ilus. Ehkki küünlaleek on õrn ja habras, kannab ta endas midagi kujuteldamatult suurt, sest süüdates teise, ei jää ta väiksemaks, vaid seda saab kaks. Ja nii võib ühest saada kuitahes palju.

Hingedekuul on õige aeg süüvida endasse. Tõenäoliselt oleme me kõik elus vahel sellele mõelnud, kuivõrd me vajame lootust igavesele elule, et selles maailmas elada suudaksime. 

 

Küünlaleek habras ja heitlev, 
teeb hubaseks terve toa

selles on soojust, kui tunned
selles on valgust, kui vaatad
selles on soovid, kui usud...