Laupäeval, kui olime koos tädiga seenemetsas korvid puravikke ja pilvikuid täis korjanud, pidin telefonis oma asukohast aru andma sõbrannale ja kinnitama, et olen juba koduteel. Ja üllatus missugune - koju jõudes ootasidki mind lillede ja kingitustega kaks toredat sõpra – Anu ja Andrus, kel oli minu möödunud sünnipäeva raames plaanis mind üllatada ja kutsuda Haapsallu õhtust sööma ja niisama jalutama.
Keeldumiseks polnud vähimatki põhjust, sest seltskond oli parim ja Haapsalu on mulle alati meeldinud. Nii jätsingi oma seened kus see ja teine....
Keeldumiseks polnud vähimatki põhjust, sest seltskond oli parim ja Haapsalu on mulle alati meeldinud. Nii jätsingi oma seened kus see ja teine....
Peale õhtusööki jalutasime loomulikult sajandite saladusi varjavate müüride vahel, Haapsalu piiskoplinnuses ning kuurortlinna südames, hiljuti renoveeritud promenaadil, mis sai põhjaliku ümberehituse käigus uue valgustuse ja kaldarinnatise. Puitpitsiline Kuursaal nägi oma värskes rüüs välja sama ilus, nagu valmimisajal, 19. sajandi lõpus.
Oli kena tõdeda, et valminud olid mitmeid uued objektid - tantsuplats, paadisillad, teed, skulptuurid, dekoratiivtrepid, ning ei unustatud ka laste mänguväljakut!
Oli ilus ja soe õhtupoolik, kaunis päikeseloojang.
Öö hakul mõtlesin, et meeldiv sõprus on nagu puu,
mis suveteel varju heidab
või nagu päike, mis parimat päeva täidab...
Üllatused on ikka toredad!
Järgmise korrani!
Haapsalu on tore kuurortlinn! Ja sõpradelt meeldivaid üllatusi saada imehea!
VastaKustutaSai ka mõned nädalad tagasi promenaadile pilk peale visatud
VastaKustutaPean tõdema, et suur töö on ära tehtud ;-)
Toreda päeva oled veetnud. Haapsalu muutub tõesti kiirelt ja seal on mida vaadata
VastaKustuta