Orhideede paradiisis Puhtu-Laelatu looduskaitsealal 10.06.2015

Hiljuti sai heade sõpradega ette võetud üks tore fotomatk, 

mis algas Nissi vallas, ühes väga salajases paigas,

kus käin juba kolmandat aastat kuldkingi pildistamas!

Viimati käisin seal 2. juunil ja oli rõõm tõdeda, 

et praegugi õitsesid lilled täies hiilguses.

Sealsamas salapaigas kasvab ka 

 

hall käpp (Orchis militaris)

mis on neljast meil esinevast käpa liigist kõige tavalisem.

Kummaline on sellise kauni õie kohta öelda tavaline, eksole!

Siin allpool aga on suur käopõll (Listera ovata),

mis on eestis III kategooria kaitsealune liik.
Tema märkamine seal metsas oli küll täiesti juhuslik ja olen õnnelik,
et me talle peale ei astunud.

Metsaalune taimestik oli mitmekesine,

kuid ka piibelehed olid kaunilt eksponeeritud.

*

 Edasi kulges meie tee Läänemaale, Hanila valda.
Täpsemalt oli meil soov minna Laelatu puisniidule, 

kuna see on väidetavalt väga liigirikas koht, 

kus on esindatud 2/3 eestis kasvavatest orhideedest.

 Ja siin nad on - uhked ja majesteetlikud!

Kuna ma olen meie orhideede tundmises veel üsna algaja,

siis kindla nimetuse panen siia alla alles siis,

kui olen nimetuses kindel.

See kaunis õis kuulub aga valgele tolmpeale (Cephalanthera longifolia),
mis on meie flooras kõige suuremate õitega orhidee.

Ja nüüd siis jälle kaunis kuldking- eest vaates,

profiilis

ja lõpuks passipilt, millel ka üks sääseke poseerib!

Tore oli kohata ka sinikiili 

ja näha teisi väiksemaid tegelasi!

Laelatu laialehises metsas 

leidub veel palju looduskaitse all olevaid taimeliike.

Karulaugu (Allium ursinum) õitsemine

 annab varasuvisele metsale kauni väljanägemise ja lõhna.

Silmad karulaugust pimestatud, märkasin, 

et ühed valged õied on hoopis erisugused.

Need kuulusid lõhnavale madarale (Galium odoratum).

Olles läbinud poolsaare metsaaluse raja, 

 

jõudsime mälestustahvlini, mis oli püstitatud Erik Kumari mälestuseks.

Just tema eestvõttel alustas Puhtulaiul tegevust ornitoloogiajaam.

Kuna suur linnurände aeg on läbi ja käes on pesitsusaeg,

õnnestus meil kohata kühmnokk-luige perekonda,

kuhu kuulus lausa 6 luigepoega.

Kuigi pojad on kohe sündides ujumisvõimelised,

siis lendamisoskuse omandamisega läheb veel aega,

nii umbes septembri keskpaigani.

Kuna kühmnokk-luiged pole väga inimpelglikud,

oli meil eemalt hea jälgida nende askeldusi.

Küll nad olid ikka armsakesed!

Virtsu kandist kulges meie tee jälle tagasi Harjumaale, 

kus käisime Valgejärve matkarajal.

Mõned pildid ka:

Siin penikeelte vahel, 

see kena roheline pallike on ripsloom, (Ophrydium versatile),

mida esineb väga puhta veega veekogudes, ka Turvaste Valgejärves.

Olin seda ilmaimet juba varem seal pildistanud, 

ning oli tore, et nüüd avanes see võimalus ka mu sõpradele.

Selle õhtu viimase pildi tegin laanelillest (Trientalis europaea).

Tänan toredaid matkakaaslasi ja blogi lugejatele 

soovitan Puhtu-Laelatu looduskaitsealal ära käia!

Kaunis kevadpüha, Põõsaspea neem ja aas-karukell!

1. mail, kauni kevadpüha lõunapaiku helises mu telefon ja hea sõber Jüri 

kutsus mind Põõsaspea neemele, et seal  aas-karukella pildistada. 

Jah, selle lille piltidest  tunnen ma tõepoolest puudust, 

sest minu kodukohas teda lihtsalt ei ole, vähemalt ma ei tea olevat.

Ja mis saaks mul olla selle vastu, et minna välja loodusesse, 

pealegi oma lemmikpaika, koos samasuguse fotograafia- ja loodushuvilisega,

kes  mitte mingil moel ja mitte kunagi ei kiirusta sind tagant, 

et "hakka nüüd ometi lõpetama!"

Ilm oli sellel päeval tõesti mõnus - parajalt soe, 

pildistamiseks piisavalt päikseline ja kohati ka sobivalt pilves!

No mis sa hing veel tahad!

 Mere ääres liikudes võis kibuvitsapõõsastel märgata 

päris kopsakaid hiirekõrvu.

 Ühelt rannaäärselt kivilt leidsin huvitava leiu -

  mingi kooriklooma kesta, kes nägi minuarust välja nagu krokodill!

 Kaluritel tundus hea kalasaak olema, 

sest kajakaid oli laeva ümber tiirutamas üksjagu.

Pikalt rändelt saabujad puhkasid kividel oma väsinud tiibu 

ja nautisid päikesesoojust.

See linavästrik jälgis meie liikumist vägagi valvsa pilguga. 

Mai alguses peaks neil pesaehituse aeg olema

ja kurb, kui me teda segama sattusime.

Mereveel oli näha palju luikesid ja üksikuid ristparte.

Peale mõningast uudistamist asusime aga aas-karukellasid pildistama,

keda rahvasuus vahvalt karukäppadeks või karvalilledeks kutsutakse.

Meie õnneks oli neid seal piisavalt-

õitses neid nii parkla lähedal,

ja männimetsa liivastel nõlvadel. 

Mõned õied hakkasid kohe eriti silma oma armsusega-

olles justkui beebiudemeis,

õied häbelikult longus.

Ehk oli see 60-s kaader, kui kõik tundus justkui klappivat-

piisavalt eraldatud tagaplaan, tükike taevast, 

õige valguse langemise nurk -

kes seda enam mäletab!

Igatahes oli kosutav ja meeli paitav puhkepäev!

Igatahes! 

Mahlakuu saab läbi

Tänavune mahlakuu on meieni toonud juba palju kevadisi ja kauneid hetki, 

milles on olnud palju äratundmisi

ja taaskohtumisrõõmu!

  Kevadise metsa all jalutades

  

 võib tunda justkui kevadhaldjate kohalolu,

  

 kes vävide ja salapäraga

 ümbruskonna põnevaks muudavad!

 

Jõe ääres võib märgata vahvaid siilisoenguga või päris nudipäiseid pokusid,

 kelle juuksed  suveks roheliseks ja kähapäiseks saavad!

 Ojade ja jõgede niisketel kallastel on õitsma hakanud konnakapsas,

ehk siis varsakabi nagu enamus seda taime teab.

  Koduaias või parkides 

 võib kohata veel nii hiliseid õitsejaid,

 kui ka uusi üllatajaid.

Kevad tuleb igal aastal justkui esimest korda,

 andes meile palju energiat ning tuues uusi ideid 

 ja tahtejõudu uuteks katsumusteks.

 Kevades on justkui salapärane vägi, 

mis paneb igaüht kuulatama ja märkama.

Sa ei usu? 

Kuula- ja sa kuuled!

Vaata - ja sa näed!

LEHEKUU ON KOHE-KOHE KÄES!