1. mail, kauni kevadpüha lõunapaiku helises mu telefon ja hea sõber Jüri
kutsus mind Põõsaspea neemele, et seal aas-karukella pildistada.
Jah, selle lille piltidest tunnen ma tõepoolest puudust,
sest minu kodukohas teda lihtsalt ei ole, vähemalt ma ei tea olevat.
Ja mis saaks mul olla selle vastu, et minna välja loodusesse,
pealegi oma lemmikpaika, koos samasuguse fotograafia- ja loodushuvilisega,
kes mitte mingil moel ja mitte kunagi ei kiirusta sind tagant,
et "hakka nüüd ometi lõpetama!"
Ilm oli sellel päeval tõesti mõnus - parajalt soe,
pildistamiseks piisavalt päikseline ja kohati ka sobivalt pilves!
No mis sa hing veel tahad!
Mere ääres liikudes võis kibuvitsapõõsastel märgata
päris kopsakaid hiirekõrvu.
Ühelt rannaäärselt kivilt leidsin huvitava leiu -
mingi kooriklooma kesta, kes nägi minuarust välja nagu krokodill!
Kaluritel tundus hea kalasaak olema,
sest kajakaid oli laeva ümber tiirutamas üksjagu.
Pikalt rändelt saabujad puhkasid kividel oma väsinud tiibu
ja nautisid päikesesoojust.
See linavästrik jälgis meie liikumist vägagi valvsa pilguga.
Mai alguses peaks neil pesaehituse aeg olema
ja kurb, kui me teda segama sattusime.
Mereveel oli näha palju luikesid ja üksikuid ristparte.
Peale mõningast uudistamist asusime aga aas-karukellasid pildistama,
keda rahvasuus vahvalt karukäppadeks või karvalilledeks kutsutakse.
Meie õnneks oli neid seal piisavalt-
õitses neid nii parkla lähedal,
ja männimetsa liivastel nõlvadel.
Mõned õied hakkasid kohe eriti silma oma armsusega-
olles justkui beebiudemeis,
õied häbelikult longus.
Ehk oli see 60-s kaader, kui kõik tundus justkui klappivat-
piisavalt eraldatud tagaplaan, tükike taevast,
õige valguse langemise nurk -
kes seda enam mäletab!
Igatahes oli kosutav ja meeli paitav puhkepäev!
Igatahes!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar