Orhideede paradiisis Puhtu-Laelatu looduskaitsealal 10.06.2015

Hiljuti sai heade sõpradega ette võetud üks tore fotomatk, 

mis algas Nissi vallas, ühes väga salajases paigas,

kus käin juba kolmandat aastat kuldkingi pildistamas!

Viimati käisin seal 2. juunil ja oli rõõm tõdeda, 

et praegugi õitsesid lilled täies hiilguses.

Sealsamas salapaigas kasvab ka 

 

hall käpp (Orchis militaris)

mis on neljast meil esinevast käpa liigist kõige tavalisem.

Kummaline on sellise kauni õie kohta öelda tavaline, eksole!

Siin allpool aga on suur käopõll (Listera ovata),

mis on eestis III kategooria kaitsealune liik.
Tema märkamine seal metsas oli küll täiesti juhuslik ja olen õnnelik,
et me talle peale ei astunud.

Metsaalune taimestik oli mitmekesine,

kuid ka piibelehed olid kaunilt eksponeeritud.

*

 Edasi kulges meie tee Läänemaale, Hanila valda.
Täpsemalt oli meil soov minna Laelatu puisniidule, 

kuna see on väidetavalt väga liigirikas koht, 

kus on esindatud 2/3 eestis kasvavatest orhideedest.

 Ja siin nad on - uhked ja majesteetlikud!

Kuna ma olen meie orhideede tundmises veel üsna algaja,

siis kindla nimetuse panen siia alla alles siis,

kui olen nimetuses kindel.

See kaunis õis kuulub aga valgele tolmpeale (Cephalanthera longifolia),
mis on meie flooras kõige suuremate õitega orhidee.

Ja nüüd siis jälle kaunis kuldking- eest vaates,

profiilis

ja lõpuks passipilt, millel ka üks sääseke poseerib!

Tore oli kohata ka sinikiili 

ja näha teisi väiksemaid tegelasi!

Laelatu laialehises metsas 

leidub veel palju looduskaitse all olevaid taimeliike.

Karulaugu (Allium ursinum) õitsemine

 annab varasuvisele metsale kauni väljanägemise ja lõhna.

Silmad karulaugust pimestatud, märkasin, 

et ühed valged õied on hoopis erisugused.

Need kuulusid lõhnavale madarale (Galium odoratum).

Olles läbinud poolsaare metsaaluse raja, 

 

jõudsime mälestustahvlini, mis oli püstitatud Erik Kumari mälestuseks.

Just tema eestvõttel alustas Puhtulaiul tegevust ornitoloogiajaam.

Kuna suur linnurände aeg on läbi ja käes on pesitsusaeg,

õnnestus meil kohata kühmnokk-luige perekonda,

kuhu kuulus lausa 6 luigepoega.

Kuigi pojad on kohe sündides ujumisvõimelised,

siis lendamisoskuse omandamisega läheb veel aega,

nii umbes septembri keskpaigani.

Kuna kühmnokk-luiged pole väga inimpelglikud,

oli meil eemalt hea jälgida nende askeldusi.

Küll nad olid ikka armsakesed!

Virtsu kandist kulges meie tee jälle tagasi Harjumaale, 

kus käisime Valgejärve matkarajal.

Mõned pildid ka:

Siin penikeelte vahel, 

see kena roheline pallike on ripsloom, (Ophrydium versatile),

mida esineb väga puhta veega veekogudes, ka Turvaste Valgejärves.

Olin seda ilmaimet juba varem seal pildistanud, 

ning oli tore, et nüüd avanes see võimalus ka mu sõpradele.

Selle õhtu viimase pildi tegin laanelillest (Trientalis europaea).

Tänan toredaid matkakaaslasi ja blogi lugejatele 

soovitan Puhtu-Laelatu looduskaitsealal ära käia!

Aphrodite kingake (Cypripedium calceolus)

On kuldkinga õitsemise aeg ja nii nagu eelmiselgi aastal, 

oli ka nüüd suur soov minna pildistama  kõige kaunimat käpalist

  ja kõige suurema õiega orhideeliiki Euroopas - kaunist kuldkinga,

mida rahvasuus kukulinnupätadeks kutsutakse.

  Veel nimetatakse seda lille käo- või neitsikingaks. 

 "Kinga" sisemusest tuleb meelitavat lõhna,

mis meelitab ligi putukaid. 

Kes on aga sinna sattunud, saavad petta,

sest kuldkinga õies nektarit ei olegi! 

Õie sisemine külg on kaetud hoopis limaga. 

Nii osutub mõnelgi putukal õiest väljapääsemine õlejõu käivaks. 

Nõrgemad võivad isegi hukkuda,

kuid tugevamad ronivad väljapääsu juurde. 

 Väljapääsu ees on tolmukad,

mille vastu puutudes saab putukas õietolmuseks. 

Vastu õieemakat minnes 

jätab putukas maha sinna eelmiste õite tolmuterad.

Nii saavad kuldkinga õied tolmeldatud.

Ühes kupras valmib enamasti üle 10 000 seemne. 

Et idaneda, peavad need leidma endale seenest abilise 

ja et õitsema hakata, selleks kulub veel vähemalt 15 aastat!

Kuldking on taim, kes püsib oma kasvupaigas väga kaua,

aga uusi paiku asustab harva ja visalt.

  Kuldking on looduskaitse all!

Teekond jumalanna Aphrodite kingakese juurde

Taas oli aeg ammugi küps selleks, et osaleda järjekordsel „Objektiivi Ordu“ väljasõidul,  mis seekord toimus Raplamaal. Märjamaale tuldi kohale nii Tallinnast, Pärnust kui ka  Tartust. 

 Taaskohtumise tered-kallid tehtud,  liiguti Märjamaalt Haimresse, kus väikese tiigi kaldal 

 asus pargipaviljon, millest on säilinud suhteliselt terviklikud müürid. 

 Rahvamälestuste järgi on hoonet hakatud nimetama muhamedi kabeliks, sest Haimre mõisniku poeg Alexander Uexküll ehitas selle oma idamaise kallima jaoks. 

 Kaunis pargis valitses vaikus, vaid linnukesed siristasid rõõmsalt laulda.

 Meie kokkusaamise üks eesmärkidest oli pildistada Eestimaa kaunimat käpalist-

kaunist kuldkinga ja edasi liikusimegi varjukatesse metsadesse,  

  kus kukkusid kümned käod ja pinisesid miljonid sääsed...

 

Kuldking oli aga kaunis ja kuninglik. 

 

 Mäletan lapsepõlvest selle lille ilu ja kuju, kuid selline pilt,  kus nad niimoodi koos kasvavad  tuttav ei ole...

 

Enne autodesse istumist poseeris meile kivil üks sisalik, kelle kaaslane siiski ehmunult plehku pani.

 

Edasi liikusime Sipa suunas, kus keset endist põllumaad laius väidetavalt Eesti jämedaim pärnapuu, mille vanuseks arvatakse olevat 600 aastat. 

Korralikku fotot ma sellest pärnast ei teinudki, kuna vaadet rikkus sealsamas heinamaa servas asuv räämas karjafarm.

Rahvapärimuse järgi on Sipa pärn armastuse puu, 

küllap seetõttu olidki puu okste külge armastuse märgiks seotud paelakesed.

 Ei jätnud me ka kasutamata võimalust külastada Märjamaa kirikut, 

kus just oli lõppenud leeritamine.

Altariseinal asub Uno Roosvalti maal “Mina olen eluleib” 

 

 Järgmisena vallutasime oma pea 20-liikmelise seltskonnaga osa Jalase maastikukaitsealast, kus liikusime uuel laudteel Sõbessoo järveni 

(nimetatakse ka Jalase järveks). 

Soos pidi leiduma üle saja laukasilma ja loomulikult liikusime meiegi mõne laukani,

  

mis oma värvikülluse ja kordumatu iluga meid ligi meelitasid.

Sookail (Rhododendron tomentosum)

 Maastik oli liigirohke ja pakkus igal hetkel põhjust pikemalt peatumiseks.

See taim on aga samuti käpaline, millel nimeks pruunikas pesajuur (Neottia nidus-avis). Taime juures on huvitav see, et pesajuur ei suuda fotosünteesida nii nagu rohelised taimed, sest tal puudub võime eraldada veest fotosünteesiks vajalikku vesinikku. 

Tänu olemasolevale klorofüllile neelab pesajuur ometi veidi päikeseenergiat ja kasutab seda mõnedes eluks tarvilikes protsessides.

  Harilik kuutõverohi (Polygonatum odoratum)

Selline nimi ei ole talle antud mitte ilmaasjata, sest kunagi raviti kuutõverohuga tõepoolest kuutõbiseid. Kuid nimel on ka  teine variant – kuuetõverohi.

  

Meie kauni päeva lõpetamine toimus Muinas- Eesti ja kogu Põhja-Euroopa suurimas linnuses – Varbolas. Paigas, mida pole kunagi vallutatud!

 Lõpetuseks lisan ühe pildi, mis tehtud päikeseloojangu eel Varbola linnusemüüri ääres, millega ma päris rahul pole, kuid tahan sellega öelda seda, et õppida on veel palju ja et tegelikult iga  kokkusaamine Objektiivi Orduga muudab mind mingis mõttes veidikenegi kogenenumaks ja avab silmad paljudele asjadele, mille peale varem pole lihtsalt tulnudki!  Olen oma fotohuviliste sõprade seas  tundnud korduvalt abistavat sõbrakätt ja saanud head nõu,  rääkimata sellest, et mind lausa pisarateni  naerma aetakse! Oli suurepärane päev!

Aitäh kallitele matkakaaslastele!