Seekordne pühapäev viis mind Orkjärve maastikukaitsealale, mis asub minu kodule päris lähedal. Mulle meeldis ka selle mineku põhjus - mind kutsuti välja sööma ja seda sõna otseses mõttes. Munalaskme kandis avanes põllul imeline vaatepilt - moonid õitsesid! Ei oleks osanud sellist asja oktoobri lõpus tõesti oodata!
Orkjärvele kohale jõudes oli mõte teha väike jalutuskäik Laanemaa rabajärve äärde, kuid kahjuks ei kannatanud eriti lähedale minna, sest kaldaserv oli väga vetruv ja märg ning jalavarjud kahjuks valed. Siiski õnnestus mul mõned kuremarjad põske pista ja üht-teist pildistada.
Metsaservas ringi vaadates märkasin üht mändi, mille koore sisse oli uuristatud süda. Kas tõesti tuleb oma tunnetest sellisel moel märku anda või on see lihtsalt mingi vajadus endast "märk" maha jätta...
Veidi eemal võis näha aga veelgi masendavamat vaatepilti - metsa oli veetud lausa vana televiisori kuvar ja keraamilised plaadid. Uskumatu, milleks mõned inimesed võimelised on!
Õnneks ei rikkunud nähtud pildid mu söögiisu ja lõkkel valmistatud supp maitses ülihea! Niisama hea oli näha puude küljes habesambliku tutte rippumas ja teada, et siinkandis puhast õhku veel jätkub.
Hiljuti märkasin habesamblikke Tuhalas ja Valgejärvel ning peale seda uurisin pisut, kas olen ikka nende nime õigesti määranud. Sain teada, et habesamblikel on keskjuhe, mida narmas- ja rihmsamblikel pole. Keskjuhe on tunnus, mida saab kindlaks teha iga huviline ja selleks tuleb lihtsalt sambliku haru venitada. Kui haru venitades pealmine kollakasroheline koorkiht katkeb ja nähtavale tuleb valge keskjuhe, siis on tegemist habesamblikuga. Teistel sama laadi liikidel katkeb haru kohe, sest neil puudub elastne keskjuhe. Just nii ma metsas tegingi ja koorekihi all nägin valget keskjuhe - seega peab nüüd nähtud sambliku perekond olema kindlasti habesamblik (perekond Usnea).
Ma loodan, et ma oma samblike talluste harude kitkumise enne jõule ikka ära lõpetan, mine tea, mida jõuluvana sellest mõtleb, kui talle habeme kallale tikun!
Lõpuks leidsin! Rahulolu!
Ja seda päevil, mil päike end taaskord pilve tagant näitas. 
Olgugi, et viimaste päevade uudised räägivad sellest, et Päike on pööraseks muutunud, on mul teda ometigi väga vaja. Meil kõigil on! Kasvõi selleks, et võtta vastu tema naeratav kutse.
Lumevaalude vahel pikali püherdades ja kaameraga päikselisi hetki püüdmas tundsin, et olen sellest liiga kaua eemal olnud.
Mister Fred arvab, et vaikusel on oma mõõt, mida mõni talub vähem, mõni rohkem ning et mõnes olukorras või hingeseisundis on ta sulle meeldiv ja sa vajad vaikust kui õhku, aga mõnes hingeseisundis on vaikust raske taluda.
Ja nii ongi- mul oli raske olla vaikuses ja ootuses, millal saan taas looduse rüppe ja nüüd, olles kopsud täis tõmmanud ja tee vaikuse allikate juurde leidnud, on ilmakära sees tunduvalt kergem. 
Nüüd võib minugi pärast päike jälle paariks päevaks pehmete lumepilvede pääle tukastama minna!
