26. jaanuar 2012

Jaanuar

Olen kaua olnud vaikuses, millegi ootuses, midagi otsides...

Lõpuks leidsin! Rahulolu!

Ja seda päevil, mil päike end taaskord pilve tagant näitas.

Olgugi, et viimaste päevade uudised räägivad sellest, et Päike on pööraseks muutunud, on mul teda ometigi väga vaja. Meil kõigil on! Kasvõi selleks, et võtta vastu tema naeratav kutse.

Lumevaalude vahel pikali püherdades ja kaameraga päikselisi hetki püüdmas tundsin, et olen sellest liiga kaua eemal olnud.

Mister Fred arvab, et vaikusel on oma mõõt, mida mõni talub vähem, mõni rohkem ning et mõnes olukorras või hingeseisundis on ta sulle meeldiv ja sa vajad vaikust kui õhku, aga mõnes hingeseisundis on vaikust raske taluda.

Ja nii ongi- mul oli raske olla vaikuses ja ootuses, millal saan taas looduse rüppe ja nüüd, olles kopsud täis tõmmanud ja tee vaikuse allikate juurde leidnud, on ilmakära sees tunduvalt kergem.

Nüüd võib minugi pärast päike jälle paariks päevaks pehmete lumepilvede pääle tukastama minna!

3 kommentaari:

  1. :) Mister Fredil on absoluutselt õigus ka selles, et tänapäeval on vaikus rariteet, raskesti kohatav, veel raskemini tabatav :) Sul Ringa on läinud täielikult õnneks ta leida ja edukalt teistenigi vahendada :)
    Väga ilus looming - nii sõnas kui pildis!
    Aitäh!! :)

    VastaKustuta
  2. Tore endasse süüvimise aeg! Ja meeleolukad pildid olulise tekstiga!

    VastaKustuta
  3. PS! Esimene kaader on mu lemmik neist :)

    VastaKustuta