Pages

Kuvatud on postitused sildiga Matsalu rahvuspark. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Matsalu rahvuspark. Kuva kõik postitused

20. mai 2019

Salevere Salumägi 19.05.2019

 Kõik sai alguse sellest, kui paar nädalavahetust tagasi Keila-Haapsalu maantee ääres 
Üllariga suurt mahakukkunud männipuud uudistasime ja seejärel Läänemaa turismikaarti uurisime. 
Kaardi ülaosas oli nr.39 juures märgitud paik "Salevere Salumägi", 
kus me imekombel käinud ei olnud ning hiljem kodus asja uurides 
süvenes meie soov seal ühel päeval ära käia. 
Nii ka läks, sest möödunud pühapäeval võttis meie auto suuna just sinnapoole. 
Matsalu Rahvuspargis ootas meid väidetavalt üks Läänemaa kaunemaid paiku,
mis pidi eriti kaunis olema  just kevadel, lillede õitsemise ajal.
Kohe matkarajale astudes märkasin ma igal pool piibelehe lehti
ning siin-seal oli märgata ka juba avanenud õisi.
Harilik maikelluke ehk maikelluke ehk piibeleht (Convallaria majalis L.)

Silmadega ümbrust uurides ütlesin Üllarile, et sellises kohas 
 
võiksid õitseda kassikäpad ning nagu tellitud - seal nad olid!
Kassikäppadel paiknevad isas- ja emasõied erinevatel taimedel. 
Kassikäpp   (Antennaria dioica)
Enamalt jaolt on emasõied roosad, aga isasõied valgemad.
Minu suureks üllatuseks õitsesid ka anemoonid!
Metsülane e. anemoon (Anemone sylvestris) 
Lillede juurest edasi astudes 
 
märkasin teel juba varem tuttavaid punalutikaid, 
kes olid tihedalt teineteise vastu koondunud.
 Arvatakse, et see pakub eredalt värvunud putukatele 
paremat kaitset looduslike vaenlaste, eriti lindude vastu. 
Matkarada läheb edasi ülesmäge läbi  loopealse, edasi piki pangaserva kuni 5 m astanguni, 
jätkudes uhke ja heas seisus laudtee ja treppidena. 
 Salumäe jalamil kasvab liigirohke laialehine mets.
 
Salevere Salumägi pidi olema tuntud kui "usside", s.t. madude koondumiskoht, 
mida ka ussimäeks kutsutakse.
 Õnneks nägime me vaid ühte ussi moodi puud!
Mets-kuukress (Lunaria rediviva) 
Mets-kuukress on Eestis harvaesinev ning kuulub III kategooria looduskaitse all olevate liikide hulka.

Kõige suuremat ja veerohkemat allikat, mis pangaastangust välja voolab, 
kutsutakse Salumäe Silmaallikaks. 
Varasematel aegadel on see olnud ohverdamispaik ning nagu ikka allika veel 
arvati  sellel olevat raviv ja noorendav võime. 
Vanarahva uskumuse järgi saavat jaanipäeva südaööl allikaveega silmi pestes isegi pime nägijaks.
 Allika juurest tulnuna märkan, et jälle olen andnud põhjust enda järel ootamiseks. 
Auto termomeeter näitas matkarajale asudes 26.5 - 27 kraadi sooja. 
Õnneks pakkus metsaalune veidikenegi leevendust ja varju 
ning ka allikavesi oli mõnusalt külm ja kosutav. 
Ja nii me siis sammusimegi aga vapralt mööda seda uhket rohelust edasi ning oletan, 
et astusime oma jalgadega ka Salumäe muinaslinnuse jäänustel või nende kohal.
Kuuldatavasti on Salevere kohta on rohkesti huvitavat juba välja selgitatud, 
aga siiski leidub veel palju salapärast – põnevaid uurimisteemasid 
jagub nii ajaloolastele kui ka loodusteadlastele. 
Paiga võlu seisnebki selles, et iga inimene saab siin kogeda avastusrõõmu 
ja tunnetada iidseid aegu ning usun, et kellel on selle paiga vastu suurem huvi, 
leiab ka vajalikku infot!
Meile see paik meeldis. Olgugi, et unistuste pilt voolavast ja veerohkest allikast jäi tegemata, 
pakkus see väike matk piisavalt häid emotsioone ja äratundmist!
Kohtumiseni looduses!

PS! Selles postituses on Üllari loal ka mõned tema pildid, mis tunneb ära vesimärgi järgi.

28. jaanuar 2019

Pisut pilte Puise poolsaarelt 27.01.2019

Möödunud külmal nädalavahetusel oli meil asja Puise poolsaarele, mis asub Lääne maakonnas, Matsalu rahvuspargis. Kuna  kaasa sai võetud ka fotokaamera, siis loomulikult said tehtud  mõned pildid, mida teiega jagada soovin.


Eelmise suve ülipalavate ilmadega oli Puise peaaegu meie igapäevane sihtkoht, 
sest just seal leidsime olevat maailma parima liivaranna ja puhtama merevee!
 Nüüd aga olid väljas korralikud miinuskraadid ning väga pikalt ei tahtnudki järjest külma käes olla. 
Puise poolsaarel leidub palju rannaniite ning idaosas on  kunagised puisniidud  asendunud salumetsaga.
 Just selles paigas olen  kevadeti märganud palju linnuvaatlejaid, sest siis lendab üle rannikumere sadu tuhandeid meist põhja pool pesitsevaid veelinde. Suurem osa neist  teeb siin ka pikema peatuse. 
Siin kalavõrguga pildi juures saan edasi jutustada ka ühe vahva legendi, mis jutustab Matsalu lahe lestadest: kunagi elanud Matsalu lahes Puise nina all rohkelt lestakala, mida Kiideva kandi kalamehed  usinalt püüdmas käinud. Lestarikkus meelitanud aga siia kaugemaidki mehi: head kalasaaki tulnud nõutama kuuralased. Kiideva meestele säärane asi loomulikult ei meeldinud ning nad püüdnud võõraid minema ajada. Kuuramaa mehed öelnud seepeale: "Me küll läheme ära, aga lestad võtame kaasa!" Pärast seda pole Matsalu lahes enam lesta olnud.
 
 Saladuskatte all ütlen, et see ja veel nii mõnigi pilt on tehtud otse autoaknast!





 
Puisest viib Kiidevasse matkarada, mille ääres kasvab looduskaitsealune Lõpre tamm ning selle käigu võtame me sellel aastal igatahes kindlasti ette! 
Mõnusaid talviseid hetki teile, sõbrad! :) 😄 





1. mai 2017

Lilleline 1. mai paradiisilaiul ehk tripp Matsalu LKA-le ja Puhtulaidu

Kuigi plaanisime Üllariga pühapäeva veeta täiesti kodus, 
oli soe ja päikseline ilm see, mis meid ümber mõtlema pani. Kuid kuhu minna... kuhu ometi minna?
Ega me seda end välja sättides tegelikult täpselt ei teadnudki ja alles siis, 
kui auto Haapsalu-Tallinn suunal justkui iseenesest Haapsalu poole keeras, 
turgatas äkki pähe esmalt Matsalu Kloostri torn ja siis hakkas juba mõtteid edasi tulema ...
Mida kaugemale kodunt sõitsime, seda rohelisemaks  muutus loodus
ja seda enam oli metsaalustes õitsvaid kevadlilli.
 Nagu ikka erilisi haruldusi nähes, 
 tuli auto peatada nii kanakoole, kui ülasebeebide pärast. 
 Teel lippavat jänest aga ei jõudnud korralikult pilti püüda, 
sest nagu ikka, oli kaamera jäänud makroseadetele.
Ka mitte seda teist jänest, keda mõni tund hiljem nägime :) 
Kloostri vaatetornis oli kahju, et me linnuvaatlusbinoklit kaasa ei olnud võtnud,
kuid vaade Kasari jõeluhale oli sellegipoolest võimas ka palja silmaga vaadates.
 Edasi sõitsime Suitsu jõe vaatetorni juurde,
 kus olin varem ordukatega käinud.
 Taaskord sai tõdeda, et toomingapungad olid puudel eriti suured 
ja küllap saab sealpool veidi varem kõik kena ja roheline olema.
 Talvest ehk siis üksluisest valgest väsinud silmad 
märkasid looduses pisematki rohelist rohuliblet, 
 või peagi uuele elule tärkavat taime.
 Suitsu vaatetorni all püüdsid mõned taimed vaataja pilku lisaks kenale rohelisele 
ka oma arvestatava suurusega.
 Mina jätsin torni ronimise seekord ära 
 ning kurvastasin all ülesvõetud laudtee pärast. 
 Ega ma kaua ei saanudki kurvastada, 
sest üks kaunis kevadine lapsuliblikas paiseleheõiel 
tegi mu tuju natuke paremaks.
Kuna metsaalune oli niivõrd märg, siis matkarada me jalge alla loomulikult ei võtnud ning otsustasime edasi minna Puhtu-Laelatu looduskaitsealale.
 Edasi sõites oli au kohtuda ühe rebasega 
 ning selliste vahvate lammastega. 
Küll neil olid ilusad sarved :)
 Olime jõudnud Puhtulaidu!
Kui olime rannaniitude vahelt jõudnud metsa alla,
Harilik lõokannus  (Corydalis solida)
 võttis sealne vaatepilt mind lausa ahhetama! No nii ilus oli!
 Metsa all õitsesid läbisegi ülased ja karulauk,
 mida loomulikult sai ka suhu  pistetud!
 Oli ikka hea ja maitsev ja mis peamine- tervislik!
Ühel hetkel olin silmitsi väikese linnukesega, 
kes tundus metsvint olema. Kohtumine oli põnev!
 Mulle tundus lausa, et ta oli justkui hüpnotiseeritud,
sest ta lasi mind endale nii ligidale.
 Ja ikka nautisin ma läbi kaamerasilma kevadist rohelust
 ning mõtlesin, kes seal augukeses küll elada võiks.
 Astusime läbi ka Schilleri monumendi juurest
 ning taas- no tõesti, ei saanud üle ega ümber...
Metsaalune valgus langes ülastele nii kaunilt, 
 et taaskord olin põlvili lillede ees maas...
 ja ise nii õnnelik!
Tagasitee poolsaare tipust möödus ikka silmadega ümbrust uurides 
 ning kaameraga hetki jäädvustades.
Mere ääres oli veidi tunda tuuleõhku liikumas,
 kuid muidu võib öelda, et oli päikseline, tuulevaikne ning väga ilus kevadpäev,
mille sarnased võiksid olla kõik ülejäänud tulevased päevad!
Järgmise korrani, sõbrad!