Objektiivi Ordu Oandus käik

Seekordne Objektiivi Ordu kohtumine toimus juulikuu viimasel nädalavahetusel Lahemaa rahvuspargis, Oandul. Lahemaal oleme Orduga ka varem käinud ja ka Oandu kant pole mulle võõras, sest just seal osalesin ühel loodushariduse vahendamise koolitusel.
 Oandu on loodusradade sõlmpunkt -lähikonnast algab seitse õppe- või matkarada ning looduskeskuses on hulk erinevatest ajastutest pärit hooneid, igaühes näitus või isegi mitu.
Peale näituse "Kuidas käbist saadi puu" külastamist suundusime Pärandkultuuri rajale,

kus nägime erinevaid pärandkultuuriobjekte, erinevaid metsatüüpe, taimi ning metsloomade tegutsemisjälgi.

Meie võõrustajaks oli Oandu Looduskeskuse külastusala juht, endine metsaülem Jaak, kes jagas meiega lahkelt oma teadmisi ja kogemusi. Just tänu temale sain esmakordselt tutvuda ka selliste orhideedega nagu roomav öövilge ja soovalk (Malaxis monophyllos), mis kahjuks oli juba päris ära õitsenud.

Soovalk (Malaxis monophyllos)

Pärast pärandkultuuriraja läbimist kinnitasime  Lahemaa kohvikannus keha ning hiljem suundusime Altja rannakülla, mis väidetavalt esineb kirjalikes allikates esmakordselt 1465 a.

Vaade Altja neemelt

 Lahemaa Rahvuspark, Merinõmme sihtkaitsevöönd

 

Altja rippsild

Taastatud võrgukuurid

Meie suureks rõõmuks võis Altjal näha ka ühe rannakaluri toimetusi, kuid peale meie oli Altjal veel teisigi huvilisi ja turiste saabus lausa bussiga.

 Seetõttu jäid ehk paremad kaadrid tegemata, sest just õigel hetkel oli keegi vales kohas ees endale sääsemürki peale laskmas või enda reisikaaslasele foto jaoks poseerimas.

Altjalt suundusime edasi Vergi jahisadamasse, kus jõime tassikese kohvi ja sõime jäätist! 

Peagi oli aeg sealmaal, kus päike hakkas aina madalamale laskuma ning pildistamiseks sobiv valgus tuli ära kasutada.

Loojanguvalguses lõid särama nii põdrakanep

kui Vergi majakas.

Ordukad tegutsesid vaikselt ja omaette, olles keskendunud kadreerimisele ja parimate hetkede jäädvustamisele.

Nii kõlas selles vaikuses Ingridi karje "Vaadake, haigur!" küllaltki kõrvulukustavalt, 

kuid  üllatuseks suutsin ma selle haigru oma toruga üles leida.

Peagi oli kell nii kaugel, et enne pimeduse saabumist tuli minna ööbimispaika, kus kõik edasine läks nagu ikka OO kokkusaamistel - 

palju süüa, palju juttu,

   kuni lõpuks jäädi tuttu ...

*

Peale hommikukohvi, kui kellaaeg juba lõunatunde näitas,

otsustasime minna veel Oandu 4,7 km pikkusele loodusmetsarajale,

kus saime nautida põlismetsade ilu.

Siin pildil on näha puud, millel on peal vaigutusarmid. See tegevus oli aastakümneid tagasi metsatööstuses väga levinud. Tänapäeval puudelt niimoodi vaiku enam ei koguta.

Siin aga on oma kunsti  eksponeerinud kuuse-kooreüraskid.

Märkamata ei jäänud ka kännupess, mille alumine külg oli veepiisku täis. Kuna selline pilt oli mulle juba varasemast tuttav, siis tean lisada nähtule ka selgituse: piisad seene alumisel küljel annavad märku seene hoogsast kasvust, või on käsil massiline eoste moodustumine ja ainevahetuse käigus tekkinud liigne vesi eraldataksegi piiskadena. Mõnikord võib mõne seene alumine külg olla piiskades ka pärast pikemat vihmaperioodi, kui vesi on läbi seene imbunud.

*

Esmakordselt tegin tutvust ka harakkuljusega, mida eemalt vaadates eksitavalt hiliseks jänesekapsaõieks pidasin. Arvatavasti on lille nimetus tuletatud õite harali asetusest, võib-olla on oma osa olnud ka harakal, mine võta kinni. 

Harakkuljus (Linnaea borealis)

*

Siinsetes metsades oli kasvamas väga palju karusammalt 

ja tema seltsis oleksin tahtnud küll  rohkem aega veeta.  

Aga ega seal metsas, kus oled oma silmaga näinud karu poolt ära märgistatud puud küll eriti üksi liikuda ei tahaks. Seetõttu tuli hoida teiste ligi ja mitte maha jääda!
Seekordse metsaskäigu lõpp oli aga selline, et metsast välja tulles, umbes kilomeeter enne lõppu, saime me kaela päris tugeva vihmasaju ja paljudel ei olnud kaasas ei vihmakeepi ega -varju.
Õnneks suutsime kõik oma fototehnika kaitsta ära halvema eest ja midagi hullu ei juhtunud. 

Soe ja suvine vihm mõjus värskendavalt ning sundis mõtted koondama asjade kokkupaneku ja kojumineku peale, sest ega vabatahtlikult oma armsatest ordukatest küll lahkuda ei taha.

Suured tänud Birgitile ja Arnole ning loomulikult kogu armsale Objektiivi Ordule!

Järgmise korrani!

Ühel palaval-palaval päeval, sinise-sinise mere ääres...

Ühel palaval-palaval maikuu viimasel päeval (kui kraade oli liiga palju selleks, et olla mandri-Eesti ääremail, tuli suur igatsus hingata värsket mereõhku ja kes teab, ehk minna ujumagi) võtsime Üllariga ette teekonna Läänemaale, Noarootsi valda, ikka armsaks saanud Põõsaspea neemele ja Peraküla randa.
Teekond sinna oli nagu tavaliselt pikk, kuid endalegi märkamatult jõudsime Riguldi kanti, Hara lahe äärde.

 Juba poole tunni pärast olime aga tsivilisatsioonist puutumatus Peraküla rannas, 

kus autost välja astudes olime päris üllatunud.

  See meeletu soojus ja palavus, mida sel päeval varem tundsime 

oli justkui haihtunud ja meid tervitas külm-külm tuuleõhk,

 mistõttu tuli autost soojemad riided selga otsida.   

Ujumise mõte oli ühe hetkega pühitud :) 

  Põõsaspea poole vaadates oli näha halli udumassi,

 mis hõljus sillerdava mere kohal.

 Nõva pool oli aga taevas selge

 ja meri nii sinine-sinine!

 Otsustasime Perakülast liikuda Põõsaspeale.

 Teel olles, tegime Uuejõe lõkkekoha juures peatuse,

 kus minu tähelepanu köitis puuoksal laulu lööv metsvint,

kes andis meile mõista, et 

"siit siit siit siit metsast ei tohi võtta mitte üks pirru tikk"!

No heakene küll, ei võta aga ilus oli seda kuulata!

 Mõne aja pärast jõudsimegi Põõsaspea neemele,

 kus meid tervitas taaskord külm-külm tuuleõhk 

 ning merekohal hõljuv udu.

Ja selle udu sees olid haigrud...

  Ranna ääres veidi  ringi vaadates paitas mu meeli kurdlehine roos,

mis oli oma esimesed õied lahti löönud.

 Samal ajal, kui üle suurte kivide püüdsid kalamehed 

oma paadiga saada sügavamasse vette,

 otsustasime meie liikuda mööda kõrgemat nõlvakut haigrutele lähemale.

 Vaikselt mereäärses metsaaluses hiilides

märkasime kivil istuvat ristparti, 

kes kuulub meil kaitstavate liikide III kategooriasse. 

 Tasahilju luurates jõudsime soovitud paigani, 

 kuid jah...minu fototehnika ja oskused jäid tibakene jänni :)

 Selle mõnekümne minuti jooksul oli udu muutunud väga-väga tihedaks

 ja kõrgendikult mere poole vaadates

  oli seal lihtsalt üks hall-hall mass,

 mis muutus sekunditega justkui uduseinaks.

Isegi suurt torni polnud parklast näha! 

 Näha oli vaid kive ja kive...ja palju vett...

 aga siili ei olnud :)

 Igatahes pakkus selle päeva pärastlõunane ilm meile palju hämmingut, 

sest temperatuurikraadid kõikusid lausa 10 kraadi siia-sinna.

Mis on aga parem, kas soe või külm, jäigi meile mõistatuseks.

Selge oli aga see, et veetsime ühe toreda päeva,

 millele panime punkti Salajõe puhkekohas,

kus maiustasime teeäärest ostetud suitsuahvenaga!

Kohtumine põrgusukeldujaga

Lugu algas nii-

Minu kodukohas, otse Nissi valla keskuse südames rajati möödunud aastal uus ja värskelt süvendatud tiik, mis nüüd on ka ametlikult ujumiskoht. Aprillikuu lõpus märkasin tiigil sarvikpüti paari, keda ma lausa oma koduaknast jälgida sain. Kuna sarvikpüttidega ei ole mul varem kokkupuudet olnud, oli see minu jaoks väga põnev! Ühel korral sai sealt kividega linde loopinud poisiklutte eemale peletatud ja teistel päevadel sai lihtsalt muretsetud nende käekäigu üle. Umbes nädala pärast olid linnud kadunud.

Ühel õhtul, mõned kilomeetrid eemal, Turba tiigi ääres jalutades, märkasin taas sarvikpütti, seekord aga ainult ühte ainsat. Kuna sel õhtul olid valgusolud pildistamiseks päris nigelad, plaanisin mõnel teisel korral tagasi minna.

Mõeldud, tehtud! Et mitte üksi minna, otsustasin leitud haruldust jagada Jüriga, kes vähem kui tunni ajaga linnast kohale jõudis! No natuke pidin ma ikka meelitama ka, sest kes ikka viitsib tööpäeva õhtul kuskile pildistama minna. Igatahes õitsevad toomingad, peagi puhkevad kuldkingad ja värske maaõhk töötasid ja no millal need fotograafid enne normaalsed inimesed on olnud. Kui "jahile, siis jahile"!

 Rõõmsalt läksimegi Turba tagumise tiigi äärde, kus esmalt sarvikpütti nägin. Kõik oli tore, kuni selle hetkeni, mil täpselt tiigi kaldaservas rohus madu märkasin. Oli ta nüüd nastik või rästik, ei jõudnud täpselt fikseerida aga kuna meil kummikuid jalas ei olnud, siis ....otsustas sarvikpütt ujuda läbi tehisliku kanali teise tiiki. Milline õnn!

 Marssisime läbi pargi uude kohta ja seal ta oligi -

  sarvikpütt (Podiceps auritus) või siis rahvapäraselt põrgusukelduja, 

sarviksukelduja, punasilmne sukelduja või veenõid -

  kaunis veelind, kes on II kategooria kaitse all.

 Loomulikult püüdsime me oma kohaloluga mitte lindu häirida

  ja edasiliikumiseks valisime aja, kui lind sukeldus.

Sarvikpütt on suurepärane ujuja ja sukelduja. 

 Ta võib vee all olla lausa kuni 3 minutit

  ja selle aja jooksul läbida kuni 200 meetrit.

 Just sukeldumiste tõttu kaotasin ma linnu vahepeal silmist 

kuid seda vahvam oli tõdeda, et lind aina meile lähemale tuli.

 Ühel hetkel oli lausa tunne, et ta just nimme meile poseerib.

(NB! Neid pilte vaata Jüri blogist!)

 Ühel hetkel ujus linnuke kaugele ära 

ning siis andsid tunda kangeks kükitatud jalad

ja meenusid sõbrale antud lubadused toomingatest ja kuldkingadest...

Loodan, et selle sarvikpüti ellu saabub veel sel kevadel truu kaasa,

kellega nad koos palju, palju tibusid saavad :)