Lugu algas nii-
Minu kodukohas, otse Nissi valla keskuse südames rajati möödunud aastal uus ja värskelt süvendatud tiik, mis nüüd on ka ametlikult ujumiskoht. Aprillikuu lõpus märkasin tiigil sarvikpüti paari, keda ma lausa oma koduaknast jälgida sain. Kuna sarvikpüttidega ei ole mul varem kokkupuudet olnud, oli see minu jaoks väga põnev! Ühel korral sai sealt kividega linde loopinud poisiklutte eemale peletatud ja teistel päevadel sai lihtsalt muretsetud nende käekäigu üle. Umbes nädala pärast olid linnud kadunud.
Ühel õhtul, mõned kilomeetrid eemal, Turba tiigi ääres jalutades, märkasin taas sarvikpütti, seekord aga ainult ühte ainsat. Kuna sel õhtul olid valgusolud pildistamiseks päris nigelad, plaanisin mõnel teisel korral tagasi minna.
Mõeldud, tehtud! Et mitte üksi minna, otsustasin leitud haruldust jagada Jüriga, kes vähem kui tunni ajaga linnast kohale jõudis! No natuke pidin ma ikka meelitama ka, sest kes ikka viitsib tööpäeva õhtul kuskile pildistama minna. Igatahes õitsevad toomingad, peagi puhkevad kuldkingad ja värske maaõhk töötasid ja no millal need fotograafid enne normaalsed inimesed on olnud. Kui "jahile, siis jahile"!
Rõõmsalt läksimegi Turba tagumise tiigi äärde, kus esmalt sarvikpütti nägin. Kõik oli tore, kuni selle hetkeni, mil täpselt tiigi kaldaservas rohus madu märkasin. Oli ta nüüd nastik või rästik, ei jõudnud täpselt fikseerida aga kuna meil kummikuid jalas ei olnud, siis ....otsustas sarvikpütt ujuda läbi tehisliku kanali teise tiiki. Milline õnn!
Marssisime läbi pargi uude kohta ja seal ta oligi -
sarvikpütt (Podiceps auritus) või siis rahvapäraselt põrgusukelduja,
sarviksukelduja, punasilmne sukelduja või veenõid -
kaunis veelind, kes on II kategooria kaitse all.
Loomulikult püüdsime me oma kohaloluga mitte lindu häirida
ja edasiliikumiseks valisime aja, kui lind sukeldus.
Sarvikpütt on suurepärane ujuja ja sukelduja.
Ta võib vee all olla lausa kuni 3 minutit
ja selle aja jooksul läbida kuni 200 meetrit.
Just sukeldumiste tõttu kaotasin ma linnu vahepeal silmist
kuid seda vahvam oli tõdeda, et lind aina meile lähemale tuli.
Ühel hetkel oli lausa tunne, et ta just nimme meile poseerib.
Ühel hetkel ujus linnuke kaugele ära
ning siis andsid tunda kangeks kükitatud jalad
ja meenusid sõbrale antud lubadused toomingatest ja kuldkingadest...
Loodan, et selle sarvikpüti ellu saabub veel sel kevadel truu kaasa,
kellega nad koos palju, palju tibusid saavad :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar