Kohtumine põrgusukeldujaga

Lugu algas nii-

Minu kodukohas, otse Nissi valla keskuse südames rajati möödunud aastal uus ja värskelt süvendatud tiik, mis nüüd on ka ametlikult ujumiskoht. Aprillikuu lõpus märkasin tiigil sarvikpüti paari, keda ma lausa oma koduaknast jälgida sain. Kuna sarvikpüttidega ei ole mul varem kokkupuudet olnud, oli see minu jaoks väga põnev! Ühel korral sai sealt kividega linde loopinud poisiklutte eemale peletatud ja teistel päevadel sai lihtsalt muretsetud nende käekäigu üle. Umbes nädala pärast olid linnud kadunud.

Ühel õhtul, mõned kilomeetrid eemal, Turba tiigi ääres jalutades, märkasin taas sarvikpütti, seekord aga ainult ühte ainsat. Kuna sel õhtul olid valgusolud pildistamiseks päris nigelad, plaanisin mõnel teisel korral tagasi minna.

Mõeldud, tehtud! Et mitte üksi minna, otsustasin leitud haruldust jagada Jüriga, kes vähem kui tunni ajaga linnast kohale jõudis! No natuke pidin ma ikka meelitama ka, sest kes ikka viitsib tööpäeva õhtul kuskile pildistama minna. Igatahes õitsevad toomingad, peagi puhkevad kuldkingad ja värske maaõhk töötasid ja no millal need fotograafid enne normaalsed inimesed on olnud. Kui "jahile, siis jahile"!

 Rõõmsalt läksimegi Turba tagumise tiigi äärde, kus esmalt sarvikpütti nägin. Kõik oli tore, kuni selle hetkeni, mil täpselt tiigi kaldaservas rohus madu märkasin. Oli ta nüüd nastik või rästik, ei jõudnud täpselt fikseerida aga kuna meil kummikuid jalas ei olnud, siis ....otsustas sarvikpütt ujuda läbi tehisliku kanali teise tiiki. Milline õnn!

 Marssisime läbi pargi uude kohta ja seal ta oligi -

  sarvikpütt (Podiceps auritus) või siis rahvapäraselt põrgusukelduja, 

sarviksukelduja, punasilmne sukelduja või veenõid -

  kaunis veelind, kes on II kategooria kaitse all.

 Loomulikult püüdsime me oma kohaloluga mitte lindu häirida

  ja edasiliikumiseks valisime aja, kui lind sukeldus.

Sarvikpütt on suurepärane ujuja ja sukelduja. 

 Ta võib vee all olla lausa kuni 3 minutit

  ja selle aja jooksul läbida kuni 200 meetrit.

 Just sukeldumiste tõttu kaotasin ma linnu vahepeal silmist 

kuid seda vahvam oli tõdeda, et lind aina meile lähemale tuli.

 Ühel hetkel oli lausa tunne, et ta just nimme meile poseerib.

(NB! Neid pilte vaata Jüri blogist!)

 Ühel hetkel ujus linnuke kaugele ära 

ning siis andsid tunda kangeks kükitatud jalad

ja meenusid sõbrale antud lubadused toomingatest ja kuldkingadest...

Loodan, et selle sarvikpüti ellu saabub veel sel kevadel truu kaasa,

kellega nad koos palju, palju tibusid saavad :) 

Virmalised Tilgu sadamas. 12.-13.04.2016

Mitmed õhtud järjest, kui taevas on virmalised vehelnud, ei ole olnud mul võimalik neid pildistama minna. Nüüd aga sajatasin kõik takistused -unustasin suht raske tööpäeva ja varajase tõusmise, ei virisenud, et pean üksi autoga kaugele sõitma, ei hoolinud hilisest kellaajast ja üleüldse proovisin igati positiivne olla. Kuna ennustused ja hetkenäidud olid sel päeval päris pikalt heas seisus, ei kaalunud ma võimalustki, et virmalistest sel õhtul ilma võiks jääda. Otse loomulikult suhtlesin ma ka Jüriga, kel oli sellel õhtul plaan Tilgu sadamasse pildistama minna. Proovisin, mis ma proovisin, kuid ta ei andnud järele, et Meremõisa minna ja seega tuli mul ka sealt leida midagi positiivset ja leidsingi. Pole ma ju Tilgu sadamas kunagi öösel pildistamas käinud ja seega tuli olla rõõmus uue paigaga tutvumise võimaluse eest. 

Veel kodus olles tegin mõttes arvutusi, et millal võiks juba piisavalt pime olla 

ja 22.30 osutus suht õigeks ajaks. 

22.32 tegin ma Tilgu sadamas oma esimese pildi.

Siin on kaadrisse jäänud ka Jüri :)

 Mere äärde jõudes ei pidanud virmalisi kaua ootama, 

sest nemad ootasid juba meid. 

 Kui esimene sambamäng läbi sai, 

järgnes sellele pikalt rohelise kaare vaatepilt.

 Pildistajaid oli seal sel õhtul võibolla isegi 10-ne ringis. 

Sõbralikult vesteldi virmalistest, pildistamise seadetest ja muudest headest nippidest.

 Kui aga taevalaotuses midagi põnevamat toimus, 

keskenduti uute vaatenurkade otsimisele

 ja liiguti taskulampide valguses 

mööda libedaid rannakive parematele jahimaadele.

 Uue päeva esimesel pooltunnil toimus taevas elavnemine - 

virmalised tekitasid uhkeid sambaid.

 Hetkega ununes niiskeks ja jahedaks muutunud öö 

ning miinuskraadid...

 Vaatemäng oli ilus ja veel olemata oma pilte arvutis näppinud teadsin ma, 

et olen selle õhtuga 100% rahul.

 Veel mõned uhked sambapojad,

siis veidike rahunemist 

 ja siis jälle uus kulminatsioon....

 kus taevas oleks püsti justkui dirigendikepp,

 mis kogu seda suurt orkestrit juhatab!

 Vot selline oli see õhtu ja öö Tilgus- 

kena ja värviline, eksole!

Järgmise korrani!

Talvised hetked Harjumaalt Vooremaani

Möödunud nädalavahetusel oli mul suurepärane võimalus 

sõita paari fotograafiahuvilise sõbraga läbi  kauni talvise Eestimaa 

ning nautida seda ilu nii läbi autoakna, kui ka kaamerasilma. 

Meie teele jäid Harjumaa,  Järvamaa, Lääne-Virumaa ning Jõgeva maakond.

  Paraku tuli teel olles nii mõnedki kaunid hetked jäädvustada ka oma mälusoppidesse, 

sest autoga talvisel teel olles ei ole peatumine alati võimalik ega piisavalt turvaline. 

 See, kuidas päike ja udu üheskoos talvisele loodusele 

 hoopis teistsuguse rüü selga ajavad on vaatamist väärt.

 Loomulikult pälvisid meie tähelepanu põlluservas süüa otsivad kitsed

 ning metsaveerel, udu sees mängivad päikesejänkud!

 Meie teele jäid ka Laiuse lossivaremed,

 kus loomulikult peatusime, 

 et teha mõned pildid.

 Kaunid olid ka teeäärsed vaated majakestele,

 mis olid kauni lumevaiba alla mattunud

nind härmarüüs puude alleed.

 Siiski tuleb tõdeda,

  et Harjumaal on lund ikka tunduvalt rohkem,

 kui ida-poolses eestimaa osas.

Teel olles sai peatus tehtud ka mõne veesilma juures,

 millest möödunud nädala pakane veel võitu polnud saanud.

 Aeg lendas kiirelt, ning nii, nagu lõpetab talvine päikeseloojang päeva,

 lõpetab see loojangupilt minu seekordsed pildilood.

Hingedepäeval Põõsaspeal

2. novembri õhtul oli mul soov olla soojas kodus, panna põlema küünlad ning mõlgutada mõtteid igavesest elust. Nagu ikka, lõi mu plaanid sassi virmaliste ennustus, mis tõotas just selleks õhtuks G3 magnettormi. Ja nagu ikka, ühtisid minu soovid Jüri ja Emre'ga ning nii saigi ette võetud sõit Põõsaspea neemele. Oma hinges olen selle paigaga alati erilist sidet ja salapärast suhet tundnud ning seetõttu leidsin, et ma saan ka seal omi salajasi mõtteid mõlgutada. 

 

Põõsaspeale jõudes oli rõõmustav näha, et taevalaotus oli  Tallinna ja Keila kandiga võrreldes piisavalt pilvevaba, mis on virmaliste pildistamisel üks olulisi tegureid. 

Sama rõõmustav oli näha vastremonditud ja korras linnuvaatluse majakest. 

Septembri lõpus kirjutas "Lääne Elu",  et Põõsaspea linnuvaatluspunkt 

valmib järgmisel aastal. Jään huviga ootama, mida seal veel ette võetakse.

Selle õhtu erilisemaks hetkeks oli kuu tõus kaugel-kaugel mere kohal.

Vana kuu sirp asendas minu jaoks selle õhtu küünlaleeki.

  Tõusev kuu tekitas kauneid peegeldusi

  rannakividel ja mereveel

 ning taevatähed panid mu kujutlusvõime proovile - 

kas ma näen seal Orioni vööd või mitte?

 Ka Jüri ja Emre olid segaduses - tulevad siis virmalised, või mitte?

Siiski näitasid tabelid, et midagi erilist meil sel õhtul oodata ei olnud. 

Selles peitubki virmaliste ilu ja valu ja võlu- 

neid lihtsalt pole võimalik 100%-liselt ette ennustada.

Lisan siia ka virmalisteküttide Murphy seaduse, mis ütleb, et kui virmalised on, 

siis on kas pilves, või on päev, või mis iganes muud probleemid. 

Ehk siis just nii nagu oli 3. ja 4. novembril, 

kui ennustatud virmalised  meile hilinemisega kohale jõudsid!

Nagu ikka jäime me õhtuga siiski  rahule

 ja ma loodan, et oleme teinekordki  valmis võtma selliseid riske.

Suur tänu teile Jüri ja Emre!