Virmalised 17-18.03.2015

Kaks aastat tagasi, täpselt 17. märtsil, pildistasin oma elu esimesed virmalised. Mäletan, et tookord, kui ma üksi keset Haiba põldu pildistamas olin, oli väljas üle -15 kraadi külma. Kui oma elu esimesed virmalised pildile sain, huilgasin seal üksi suurest rõõmust nagu segane, keegi ju ei kuulnud!
Tänaseks olen selle kahe aasta jooksul virmalistejahil käinud  vähemalt 15 korda ning püüdnud end virmalistega seonduvaga igati kurssi viia. Õnneks olen sellesse nakatanud ka hea kaaslase Jüri, kellega koos nii mitmedki virmalised on  "purki püütud"! Nii ka seekord! Sel õhtul soovisime juba varakult kohal olla, sest ennustused olid paljulubavad ja kõige olulisem on olla õigel ajal õiges kohas!
Meremõisa poole sõites, kui polnud veel päris pimedakski läinud, võis taevalaotuses juba näha virmalisi. Uskumatu, nii vara! Ja mitte ainult põhjasuunas vaid igal pool!
Meremõisa jõudes tuli kohe kaamera statiivile seada ja tegutsema hakata. Esimese pildi tegin 19.50. Valguse- ja värvidemäng oli pidev, kuid varieeruv, olles kord nõrgem, kord tugevam, nii värvide, kui liikumise osas.

Mingil ajahetkel tundus, et virmalisenäitajad nõrgenevad ja seetõttu otsustasime kodu poole liikuma hakata.

Õnneks osutus meie oletus mängu vaibumisest valeks, sest üsna pea võisime jälgida veelgi tugevamaid virmalisi, mida oli väga raske kaadrisse saada, sest nad olid nii liikuvad!

  Taevas justkui lainetas ja see kõik muutis meie näoilmed kindlasti väga totakaks,

kui suu lahti peakohale vaatasime ja imestusest käsi kokku lõime!

Munalaskme teel, kus tavaliselt valgusreostuse tõttu häid kaadreid saada ei õnnestu, saime vahelduseks merele ka pilte teistsuguse taustaga.

Öösel kella ühe paiku, kui jõudsime minu kodupaika, oli virmalistemäng veelgi tugevnenud ja taevas olid täiesti erilised värvid. Tundus, et see oli selle öö kirkamaid hetki.

Et võtta viimast, tuli valgusreostusest eemale minna ja seepärast sõitsime asulast välja.

 Niivõrd  raske oli hilise kellaaja tõttu lõpetada ja sellest suurepärasest vaatemängust loobuda.

Nii mitmelgi korral leppisime kokku, et nüüd  teeme viimased kaadrid ja läheme ära koju,

 kuid nendest said ikka  eelviimased ja eel-eel-viimased...

Kõige kaunimad vaated avanesid otse peakohal seniidis, kus asus justkui virmaliste sünnipaik!

See oli imede öö, millest patuga pooleks osa sain. Tean, et kui ma oleksin kehva enesetunde ja käheda kurgu tõttu koju jäänud, poleks mul seda võimalust ehk enam mitte kunagi elus avananud.

Kui kella kahe ajal kodus voodisse heitsin, virvendas silme ees edasi ja tahes tahtmata pidin enesele kinnitama, et see kõik ei olnud unes, vaid toimus päriselt! Olen õnneseen, et seda nägin ja sellest osa sain!

Mukri raba lummuses

RABAÖÖ ehk siis ÖÖ RABAS on saanud meie armsa "Objektiivi Ordu"

fotoklubi traditsiooniks ja sel aastal sai kohtumispaigaks valitud Raplamaal,

Eidapere lähedal asuv Mukri raba.

Kolm aastat tagasi sai ööbitud Suru rabas ja eelmisel aastal olime Nigula rabas. 

Need erakordsed öised ja varahommikused elamused rabas ei anna asu-

ikka ja ikka tahad seda jällegi kogeda ja seda õiget päeva annab ikka oodata,

sest ootaja aeg on nii pikk.

Mukri rabarajale saab minna üle soo kulgeva tee pealt kolmest kohast:

kahelt poolt raja otstest ja ka umbes torni kohalt raja keskelt,

kus teeotsa juhatab kätte üle kraavi olev sillake.

Laugaste vahel vonklev laudtee viib Mukri rabajärve äärde,

kus sai imetleda kauneid vesiroose.

 

Raba keskel kõrgub uhke 14 meetri kõrgune vaatetorn, 

seni ainus omataoline Raplamaal.

 Vaatetornist avanevad vaated olid nii lummavad, 

et võtsid peaaegu hinge kinni!

Peale õdusat õhtust lõkke ääres olemist

ronisime vaatetorni kuuendale korrusele, pugesime magamiskotti

ja uinusime miljonite taevatähtede sära all.

Hommikul ärkasime enne, kui päike läitis idas leegi.

*** 

Järgnevad pildid on tehtud varahommikul-

ja just sel' ajal, 

 mil' Raba hingas ja ringutas,

 sel' ajal, 

 mil' Päike oma esimesi kiiri läbi pilvede pressis.

Sel' hetkel,

mil' päeva esimesed Päikese kiired maa peale laskusid

 ja Raba avas oma rohelised silmad

ning hõõrus silmist une,

 ikka selleks, et nägemine selgemaks saada!

Rabalaukad,  avarus ja salapära,

 kidurad puud ja hurmav lõhn. 

Looduse hommikuvalguse ja udu voogamine

haarasid endasse kui võimas sümfoonia. 

Uttu kadusid piirid näilise ja tõelise vahel.

Näen, kuidas rabamännid

on lõpuks oma ladvad uduvaibast välja sirutanud.

Õrnad ämblikuvõrgud olid kui väravad

siinse rahu ja sealse sagimise vahel.

 

Olen südamest tänulik meie matka- ja fotohuviliste sõpruskonnale,

kellega koos seda kõike kogeda sain!

Orhideede ja liblikate paradiisis

Möödunud nädalavahetusel oli mul taaskord võimalus kokku saada 

oma armsaks saanud Objektiivi Ordu fotoklubi sõpradega. 

Seekordne kokkusaamine toimus Harjumaal, Rae vallas, Lilleorus.

Lilleoru on paik, kus järgitakse India pühaku Haidakhandi Babadži

 üldinimlikku õpetust tõest, lihtsusest ja armastusest. 

Lilleoru on õpinguid soodustav paik neile,

 kes on pühendunud vaimsele arenguteele. 

Sellest kõigest rääkis meile lähemalt meie küllakutsuja Aimar,

 keda oli tõesti mõnus kuulata 

ning läbi tema leida võimalus enese sisse vaatamiseks. 

Lõhnav käoraamat (Gymnadenia odoratissima)

 Peale põnevat vestlusringi Lilleoru- ja fotograafiateemadel 

suundusime aga looduse rüppe, 

 täpsemalt Paraspõllu looduskaitsealale, 

 kus pildistasime Eestimaa kauneid orhideesid, 

Kärbesõis (Ophrys insectifera)

 liblikaid  ning loomulikult  kõike muud...

(Tettigoniidae)

Midagi põnevat märgates tuli vaikselt objektile lähemale hiilida

 ja ta kaadrisse püüda, kuid tihtipeale oli see just nii,

 et kui peaks päästikule vajutama, 

otsustas liblikas või mõni muu modell ära lennata

ja kõike tuli alustada uuesti!

 Loodusfotograaf peab olema justkui võlur,

kes suudab liblikate ilu kaamera abil kaasa viia, 

 samal ajal, kui kaunitarid ise jätkavad endise lustiga lendu õielt õiele.

 Valgusega meil sel õhtul kahjuks eriti ei vedanud, 

sest pilved otsustasid just loojangpoolsele ilmakaarele 

 oma "kardinad" ette tõmmata. 

Kuid Paraspõllu kaunis loodus pakkus siiski sel õhtul palju elamusi, 

mis ei kordu samasugusena niipea, võib-olla isegi mitte kunagi. 

Paljud hetked, mil saime "nägijaks", olid kui imelised kingitused.

Looduses ja sõpradega koos viibitud aeg on korda läinud isegi siis,

kui kaamerasse pole salvestatud ühtegi pildifaili.

 Seekord läks teisiti ja mu elamuste- ja mälestuste pagas 

on oluliselt täienenud läbi selle kauni päeva, 

mille veetsin koos Objektiivi Orduga!

Aitäh teile kallid sõbrad!