Mukri raba lummuses

RABAÖÖ ehk siis ÖÖ RABAS on saanud meie armsa "Objektiivi Ordu"

fotoklubi traditsiooniks ja sel aastal sai kohtumispaigaks valitud Raplamaal,

Eidapere lähedal asuv Mukri raba.

Kolm aastat tagasi sai ööbitud Suru rabas ja eelmisel aastal olime Nigula rabas. 

Need erakordsed öised ja varahommikused elamused rabas ei anna asu-

ikka ja ikka tahad seda jällegi kogeda ja seda õiget päeva annab ikka oodata,

sest ootaja aeg on nii pikk.

Mukri rabarajale saab minna üle soo kulgeva tee pealt kolmest kohast:

kahelt poolt raja otstest ja ka umbes torni kohalt raja keskelt,

kus teeotsa juhatab kätte üle kraavi olev sillake.

Laugaste vahel vonklev laudtee viib Mukri rabajärve äärde,

kus sai imetleda kauneid vesiroose.

 

Raba keskel kõrgub uhke 14 meetri kõrgune vaatetorn, 

seni ainus omataoline Raplamaal.

 Vaatetornist avanevad vaated olid nii lummavad, 

et võtsid peaaegu hinge kinni!

Peale õdusat õhtust lõkke ääres olemist

ronisime vaatetorni kuuendale korrusele, pugesime magamiskotti

ja uinusime miljonite taevatähtede sära all.

Hommikul ärkasime enne, kui päike läitis idas leegi.

*** 

Järgnevad pildid on tehtud varahommikul-

ja just sel' ajal, 

 mil' Raba hingas ja ringutas,

 sel' ajal, 

 mil' Päike oma esimesi kiiri läbi pilvede pressis.

Sel' hetkel,

mil' päeva esimesed Päikese kiired maa peale laskusid

 ja Raba avas oma rohelised silmad

ning hõõrus silmist une,

 ikka selleks, et nägemine selgemaks saada!

Rabalaukad,  avarus ja salapära,

 kidurad puud ja hurmav lõhn. 

Looduse hommikuvalguse ja udu voogamine

haarasid endasse kui võimas sümfoonia. 

Uttu kadusid piirid näilise ja tõelise vahel.

Näen, kuidas rabamännid

on lõpuks oma ladvad uduvaibast välja sirutanud.

Õrnad ämblikuvõrgud olid kui väravad

siinse rahu ja sealse sagimise vahel.

 

Olen südamest tänulik meie matka- ja fotohuviliste sõpruskonnale,

kellega koos seda kõike kogeda sain!

Teekond jumalanna Aphrodite kingakese juurde

Taas oli aeg ammugi küps selleks, et osaleda järjekordsel „Objektiivi Ordu“ väljasõidul,  mis seekord toimus Raplamaal. Märjamaale tuldi kohale nii Tallinnast, Pärnust kui ka  Tartust. 

 Taaskohtumise tered-kallid tehtud,  liiguti Märjamaalt Haimresse, kus väikese tiigi kaldal 

 asus pargipaviljon, millest on säilinud suhteliselt terviklikud müürid. 

 Rahvamälestuste järgi on hoonet hakatud nimetama muhamedi kabeliks, sest Haimre mõisniku poeg Alexander Uexküll ehitas selle oma idamaise kallima jaoks. 

 Kaunis pargis valitses vaikus, vaid linnukesed siristasid rõõmsalt laulda.

 Meie kokkusaamise üks eesmärkidest oli pildistada Eestimaa kaunimat käpalist-

kaunist kuldkinga ja edasi liikusimegi varjukatesse metsadesse,  

  kus kukkusid kümned käod ja pinisesid miljonid sääsed...

 

Kuldking oli aga kaunis ja kuninglik. 

 

 Mäletan lapsepõlvest selle lille ilu ja kuju, kuid selline pilt,  kus nad niimoodi koos kasvavad  tuttav ei ole...

 

Enne autodesse istumist poseeris meile kivil üks sisalik, kelle kaaslane siiski ehmunult plehku pani.

 

Edasi liikusime Sipa suunas, kus keset endist põllumaad laius väidetavalt Eesti jämedaim pärnapuu, mille vanuseks arvatakse olevat 600 aastat. 

Korralikku fotot ma sellest pärnast ei teinudki, kuna vaadet rikkus sealsamas heinamaa servas asuv räämas karjafarm.

Rahvapärimuse järgi on Sipa pärn armastuse puu, 

küllap seetõttu olidki puu okste külge armastuse märgiks seotud paelakesed.

 Ei jätnud me ka kasutamata võimalust külastada Märjamaa kirikut, 

kus just oli lõppenud leeritamine.

Altariseinal asub Uno Roosvalti maal “Mina olen eluleib” 

 

 Järgmisena vallutasime oma pea 20-liikmelise seltskonnaga osa Jalase maastikukaitsealast, kus liikusime uuel laudteel Sõbessoo järveni 

(nimetatakse ka Jalase järveks). 

Soos pidi leiduma üle saja laukasilma ja loomulikult liikusime meiegi mõne laukani,

  

mis oma värvikülluse ja kordumatu iluga meid ligi meelitasid.

Sookail (Rhododendron tomentosum)

 Maastik oli liigirohke ja pakkus igal hetkel põhjust pikemalt peatumiseks.

See taim on aga samuti käpaline, millel nimeks pruunikas pesajuur (Neottia nidus-avis). Taime juures on huvitav see, et pesajuur ei suuda fotosünteesida nii nagu rohelised taimed, sest tal puudub võime eraldada veest fotosünteesiks vajalikku vesinikku. 

Tänu olemasolevale klorofüllile neelab pesajuur ometi veidi päikeseenergiat ja kasutab seda mõnedes eluks tarvilikes protsessides.

  Harilik kuutõverohi (Polygonatum odoratum)

Selline nimi ei ole talle antud mitte ilmaasjata, sest kunagi raviti kuutõverohuga tõepoolest kuutõbiseid. Kuid nimel on ka  teine variant – kuuetõverohi.

  

Meie kauni päeva lõpetamine toimus Muinas- Eesti ja kogu Põhja-Euroopa suurimas linnuses – Varbolas. Paigas, mida pole kunagi vallutatud!

 Lõpetuseks lisan ühe pildi, mis tehtud päikeseloojangu eel Varbola linnusemüüri ääres, millega ma päris rahul pole, kuid tahan sellega öelda seda, et õppida on veel palju ja et tegelikult iga  kokkusaamine Objektiivi Orduga muudab mind mingis mõttes veidikenegi kogenenumaks ja avab silmad paljudele asjadele, mille peale varem pole lihtsalt tulnudki!  Olen oma fotohuviliste sõprade seas  tundnud korduvalt abistavat sõbrakätt ja saanud head nõu,  rääkimata sellest, et mind lausa pisarateni  naerma aetakse! Oli suurepärane päev!

Aitäh kallitele matkakaaslastele!