Simisalu-Matsimäe ja Seli raba.

Seekornde Objektiivi Ordu rabaöö leidis septembrikuu esimesel reedel aset Aegviidu-Kõrvemaa puhkealal. Meie plaan oli minna Seli rappa või ka Seli soosse, nagu seda kohta kutsutakse ja kohtumis- ning ööbimispaigaks valisime Matsimäe karjääri lõkkekoha. Õhtul, kui heade sõpradega kohtumise-kallid tehtud, asusime kohe enne pimeduse saabumist rabaserva uudistama, et hommikul, päikesetõusu ajal oleks teada, mis meid ees ootab.

Vaade Matsimäe karjäärile oli värviline

Kõrgelt oosiharjalt laskus rada raba peale, kus kulges laudtee. Piki laudteed kõndides  jõudsime laugaste ja älveste vahele ning sealsest vaatetornist ulatus silm vaatama kaunile rabamaastikule.
See kõik oli paljutõotav! Pimeduse saabudes katsime katusealuse lauakese hea ja paremaga ning juttu jätkus kauemaks. Vahepeal tegime ka mõned valgusmaalingu katsetused ja peagi oli aeg sealmaal, et päikesetõusuni oli aega vaid mõned tunnid. 

 Varahommikul tõustes näitas kell 5.40. 

Küll oleks tahtnud veel magada, kuid miski nagu sundis tagant. 

 Rappa jõudes oli kuulda raba hingamist ja ringutamist,

 kuid udu polnud. Ei kuskil!

 Kui päike tõusis, polnud ka teda näha,

sest pilved katsid nii koidukuma, kui värvid.

 Siiski algas see  uus päev salapäraselt!

 Kui olime jõudnud rabatornini, tabas meid midagi ebameeldivat.

 Korraga lõi välku ja müristas. Siinsamas, lähedal.

See sundis meid kiirelt lahkuma tagasi ööbimispaiga juurde.

Algas sadu, mis kestis ja kestis, ning mõned meist lausa loobusid ja lahkusid.

Kuid lootus sureb ju viimasena, eksole!

Keskpäeva paiku jäi sadu üle ja taaskord oli meil võimalus alustatu lõpule viia.

Seekord siis end korralikult registreerides!

 Värvid, mis nüüd rabas olid,

 olid hoopis erisugused:

 palju erksamad ja kirkamad!

Ka pilvine taevas andis nähtule palju juurde!

 Meid köitsid rabajärved ja älbed,

 peegeldused 

 ja rabasaared.

 See värske õhk, mis seal rabas oli, 

 

oli samuti kirjeldamatu!

 Rabas liikudes oli plaan minna Seli rabajärveni  55mm objektiiviga

 ja tagasi tulles panna ette makroobjektiiv.

 Kuid ka see jäi vaid plaaniks,

  sest siit-sealt kostus taas müristamist,

 mis pani meid tagasitee poole pöörama

ja sammu kiirendama.

Siiski sai korra veel vaatetorni ronitud

ja paar kaadrit tehtud!

Vot selline oli see meie seekordne rabaöö Seli soos,

millega ise küll väga rahule jäin.  

Kahju, et järgmise korrani nii palju aega on,

 sest hetkel on tunne, et tahaks sinna kohe tagasi minna!

Südamlikd tänud ja tervitused mõnusatele matkakaaslastele ka!