Sõpradega Sõbessoos

11. septembril kutsusid pildistamis"kiiksuga" sõbrad Anne ja Jüri mind Sõbessoo rappa, et seal üheskoos virmalistele jahti pidada ning teha mõned öised pildid. Virmalisi oli siinmail imekombel juba mitu päeva järjest olnud ja reedesedki ennustused olid paljulubavad. Et neid aga pildile saada, tuleb olla õigel ajal õiges kohas ja loomulikult olen ma alati "käpp", kui midagi taolist välja pakutakse. Üksinda julgen ma vaid koduläheduses virmalisi küttida, nii "jänes" olen küll!
Peale tööd koju jõudes jäi mul aega ainult tassikeseks kohviks (et oma väsimust eemale peletada) ning siis tuligi kiirelt fotokola kokku pakkida, poest üht-teist hamba alla haarata ja autole kütet tankida. Nagu eelnevalt oli kokku lepitud, sõitsin kohtumispaika Märjamaale, kus kolisime ümber uhkesse džiipi, mis meid läbi pehme pinnase ja porimülgaste matkaraja algusesse viis.  
No tee peal tegime ikka paar peatust ka, sest kus sa siis sellisest vaatest mööda saad minna!

 Kui rabaserva kohale jõudsime, oli kell pool kümme õhtul ja päike oli juba ammu loojunud. Viskasime seljakotid selga ning asusime rõõmsalt lobisedes teele.

Kui peale mõningast kõmpimist Jalase järve juurde jõudsime, tõdesime, et loojangukuma järve kohal oli  veel olemas.

 Jalutasime taskulampide valguses edasi ning keerasime laudteelt ära - otse rappa, kus jalgealune oli täiesti märg. Pimeduses ei saanud hästi aru rabapinnase värvidest - kuhu võib astuda ja kuhu mitte. Õnneks ei jätnud meist keegi oma kummikuid rappa!

Ühel hetkel oli udu nii suureks läinud, 

et peale paari pildi tegemist tuli koguaeg objektiivi puhastada

ja paljud sel õhtul tehtud pildid läksid seetõttu kustutamisele ja "aia taha". 

Poole üheteistkümne ajal oli taevakaarel virmalise-roheline, 

kuid midagi erksat ei toimunud.

 Seetõttu sai veidike valgusega mängitud

  ja tehtud mõned teistsugused kaadrid.

 Lennukeid, satelliite ning langevaid tähti, 

mis pika säriga pildistades pildile kippusid jääma 

oli sel õhtul kohe eriti palju.

Arvan, et nägin oma 5-6 langevat tähte!

 Tagasi Jalase järve juurde jõudes jätkus vigurdamine valgusega,

 kuniks virmalised erksamaid värve hakkasid pilduma.

 Kogu seda ilu oli näha ka palja silmaga,

 muigugi kordades nõrgemalt.

 Siin siis mõned kaadrid, mis erinevatel aegadel sel õhtul tehtud sai.

 Oli virmaliste elavnemist ja nõrgenemist,

 oli sambaid ja udu.

 Ja udu ja veelkord udu ...ja objektiivi puhastamist

 ning fookuse paika sättimist.

 Nüüd, mil kodus piltidega mässamise lõpetanud olen,

 hakkan koostama kirja Jõuluvanale, 

et ta mulle uue kaamera tooks,

sest tundub, et praeguse kaamera võimalused on minu jaoks juba liiga piiratud.

Ja loomulikult püüan ma olla tubli ja hästi käituda! :)

 Suur tänu Annele, kes mind maitsva ingveriteega poputas

ja oma soojad sokid mulle jalga sokutas!

Ning  suur tänu Jürile, kes mind terve selle õhtu turvas

ja kõik karud ja hundid eemale peletas!

Millal jälle läheme?