Laupäeva õhtul leppisid minu ja mu noorema õeraasukese mehed omavahel kokku,
et pühapäeva hommikul on start Soomaale. Õhtul kiire ilmateate uurimine pühkis igasugused kahtlused ning enne ööund sai mitmete seadmete akud laadima pandud.
Pühapäeva hommik oli imeline - aknast välja vaadates oli kõikjal udu
ning päike säras igas ilmakaares, lisaks olid taevast ehtimas ka mõned kenad pilvetupsud!
Hommikukohvi joodud, valimas käidud, võileivad, termosed, kaamerad,
statiivid, droonid ja kummikud seljakottidesse pakitud,
mahutasime end Üllariga Reigo-Marge mugavasse bussi
ning sõit võiski alata.
Nagu arvata võiski, sai meie teekonnaks just selline nähtamatu sirgjoon,
mida joonlauaga Regio paberatlases punktist A punkti B võib tõmmata
ehk siis sõitsime kõige otsemaid teid pidi, vahepeal näpuga kaardilt järge ajades
ja pildistamise-jalasirutamise peatusi tehes.
Aeg-ajalt oli teekonnal väga kauneid ja värvilisi hetki,
mida püüdsin oma kaamerasilmaga jäädvustada.
Järgnevad pildid on jäädvustatud Kivi-Vigalas,
Enge jõe ääres.
Siin on aga Kivi-Vigala paisjärv-
milline uhkus väikesele maakohale!
Edasi sõites ja Torisse jõudes,
pani sillalt Pärnu jõele avanev vaade meid kõiki ahhetama-
millised värvid ja millised peegeldused!
Kummalisel kombel selgus, et ma pole kunagi käinud Tori põrgus
ehk siis täpsemalt sajandite jooksul liivakivist
kaldajärsakusse uhutud koopas.
Oletan, et nendes väikestes aukudes toimetavad liivaherilased , kuid võin ka eksida.
Veel veidi edasi sõites jõudsimegi lõpuks Soomaa Rahvuspargi aladele,
täpsemalt Meiekose tamme metsaonni juurde,
mis asub Raudna jõe kaldal, suure tamme all.
Siin on võimalik pikniku pidada ja telkida või kasutada ööbimiseks metsaonni.
Sealt mõni kilomeeter eemal
asuvad Meiekose ja Ingatsi õpperajad.
Elu Soomaal sõltub ilmastikust rohkem kui kusagil mujal Eestis.
Sakala kõrgustikult alla tulvavat kevadist suurvett
ei suuda Soomaa jõed korraga mahutada.
Nii valgub vesi luhtadele ja metsadesse
ning ujutab üle teedki, katkestades ühenduse välisilmaga.
Üleujutusi on Soomaa elanikud nimetatud ka viiendaks aastaajaks,
sest see kordub siin peaaegu igal aastal.
Viies aastaaeg on aga parim aeg Soomaa maastikuga tutvumiseks –
kasutades selleks näiteks kanuud.
Meie kasutasime kummikuid!
Edasi sattusime Tipu külla, Viljandi ja Pärnu maakonna piirile,
kus asub koprarada.
Rada algab Soomaa rahvuspargi külastuskeskuse kõrvalt.
Koprarada viib teid läbi erinevate metsatüüpide Mardu oja äärde,
kus on end elama asutanud koprapere.
Meie tegime sellel rajal ainult väikese tiiru,
kuid vee alla jäänud infosildi nägime siiski ära!
Pool tundi hiljem olime sellise vaatepildi tunnistajateks,
kus üleujutus on enda alla võtnud heinamaa,
millelt heinapallid veel koristamata.
Edasi viis meie teekond Öördi metsaonni juurde,
kust tipa-tapa astusime mööda matkarada otse Öördi rappa.
Öördi raba on Soomaa rahvuspargi rabadest ainuke,
kus raba servas on säilinud jäänukjärv kunagisest suurest jääjärvest.
Tagasiteel metsaonni juurde nägime ka kollaste silmadega Öördi koletist!
Muidugi pidime minema uudistama ka Tohvri külla,
kus väidetavalt ligi nädal aega kestnud vihmasajud on üle ujutanud sõidutee,
mis on raskesti läbitav.
Selline see vaatepilt seal oli-
peale pisikest olukorra hindamist ja mõttepausi
ületasid üleujutatud tee nii mootorrattur,
sõiduauto ja meie bussikegi!
Nüüd aga oleme jõudnud Oksa küüni-metsaonni juurde.
Parklasse sõita ei õnnestu - kõik on vee all.
Vee all on ka mitmed-mitmed heinarõugud
ning arvatavasti ka küün ise.
Igatahes oli meie päev Soomaal imeline-
seda nii ilma, meeleolu kui ka seltskonna poolest!
Viuhti... viimane pilt bussiaknast - ja sõit kodupoole võis alata!
Loodan siiralt, et mu fotoblogi head lugejad satuvad samuti vähemalt korra elus Soomaale!
***
Kaunist kuldset sügist!
Järgmise korrani!
Mõned Soomaa looduskirjeldused on pärit siit lehekülgedelt: https://loodusegakoos.ee/where-to-go/national-parks/soomaa-national-park
