Väike ATV tuur

Möödunud nädalavahetusel võtsime koos mõnusa seltskonnaga ette ATV-matka, mille eesmärgiks oli jõuda mereni. Kuna sõita tuli mööda metsateid, oli meil võimalus kergelt ligi pääseda kohtadesse, kuhu muidu ehk eriti ei satuks.

Mõnel korral jäime ikka jänni ka, sest ilma GPSI-ta valitud metsatee sai lihtsalt otsa ja padrik muutus läbimatuks.
Päris teekonna alguses külastasime kodukoha lähedal asuvat Valgejärve, kus viimati sai käidud mõnusa Delfi Tuunijate Klubi grupiga. Siis oli juuni aga nüüd nägi raba välja hoopis sügisesem- siin-seal punetasid kuremarjad, polnud tunda sookaili joovastavat lõhna ja õite asemel valmisid kuprad, silla juures, järvesopis ilutsesid vesiroosid.

Valgejärvel käidud, jätkus sõit mööda mõnusaid metsaradu...

Lootsime leida ka mõningaid söögiseeni, kuid peale puuseente ei sattunud meie teele midagi.
Hiljuti lugesin kuskilt, et harilikust puuseenest on abi sääskede peletamisel, sest Offi põhitoimeained on samad mis puuseenel. Selleks tuleb puuseen lõigata ribadeks, kuivatada ära ning panna suitsema nagu Offi suitsuküünal. Peab ära proovima!
Vihmametsades on aga hoopis lahedamad puuseened – need toodavad lausa loodussõbralikku kütust, mida võib otse kütusepaaki pumbata.

http://www.ens-newswire.com/ens/nov2008/2008-11-04-02.asp

Kui mehaanikud kusagil Vihterpalu kandis masinatele väikest ülevaatust tegid, oli aega männimetsa alla piiluda. Pettuma ei pidanud – sinikapuhmaste all punetasid pohlad – suured ja isuäratavad! Lausa paari tõmbega sai pihu marju täis!

Seikluslik retk männimetsas jätkus. Siin-seal oli näha marjulisi-seenelisi, kuni lõpuks jõudsime mereni. Olime jõudnud Kurkse sadama lähedale, Suur-Pakri saare lõunatipu vastu, kohta, kus 1997. aastal hukkus 14 Balti rahuvalvepataljoni luurerühma liiget.
Isegi seda saatuslikku madalikku oli näha....

Mõtted - meenutused tegid haiget ja peagi lahkusime Pedase suunas. Peale Kurkset oli armas jõuda tuttavasse randa, kus mõned aastad tagasi sai puhatud ja oma esimesed makroklõpsud tehtud.

Taevas oli tõmbunud tumedaks, lained võtsid üles tuure ja kohe olid ka esimesed vihmapiisad taga. Ettenägelikult kaasa võetud vihmariided selga pandud, tuli koduteele asuda.

Pimeduse saabudes jõudsime Järveotsa järveni, kodu polnud enam kaugel.

Õhtul, peale kuuma dušši oli olemine mõnus... pohlad pihus sai mõeldud, et kuidas küll saaks sinna homme tagasi ...

Järgmise korrani!

Hyles gallii

Mõned päevad tagasi, imetledes oma kadunud vanaisa lemmiklilli flokse, mis aias õide on puhkenud, märkasin huvitavat lendajat õite juures askeldamas...
Loomulikult tahtsin ma aru saada, kellega tegu on ja pean ausalt tunnistama, et ma olin täiesti segaduses, sest sellist vaatepilti polnud ma varem näinud.
Ma ei saanud aru, kuidas üks liblikas saab olla nii suur ja sellise käitumisega...nagu koolibri...ja kas ta üldse on liblikas....nii paks pealegi!
Suur oli mu segadus, kuni lõpuks taipasin kaamera järele joosta!
Küll hiljem uurida jõuab!


Aga selgust sain asjasse alles peale pildi üleslaadimist Delfi pildiportaali, kus kasutaja Peloor teadis öelda kellega tegu.
Peale aktiivset googeldamist sain teada järgmist:


 Imekaunis tegelane floksiõitel oli siiski liblikas, kes kannab nime Madara-vöötsuru (Hyles gallii).
Surulased on teravatipuliste tiibadega paksukehaliste liblikate sugukond. Surulaste sugukonda kuulub umbes 1000 liiki, neist 17 liiki on esindatud Eestis. Surulased on võimsaimad lendajad liblikate seas. Surulaste tiivad võnguvad väga kiiresti ning lendamisel tekib vurisev heli (seda oli päris hästi kuulda).
Toitumisel võivad surulased õie ees isegi paigallendu teha nagu koolibrid. Nagu kõik liblikalised toituvad ka surulased õienektarist. Toitu imevad nad imilondiga. Imilont on seest õõnes nagu joogikõrs ja puhkeseisundis pea alla kokku keerdunud. Liblikalistest on surulastel kõige pikem imilont ning tänu sellele saavad nad imeda ka pikaputkeliste õite nektarit.
Mõnede surulaste tiibade sirulaius võib olla kuni 15 cm.
Surulased on liblikate seas ühed kõige paremad lendajad, soodsate tuulte puhul võivad nad jõuda sünnikohast sadade kilometrite kaugusele.
NB!
Kui soovid teada, kas ka sinu maakodu lähedal surud elavad, aseta öösel või videvikus valge lina majaseinale ja suuna sinna lamp (näiteks autotuled, tugev taskulamp).
Vaata, kes linale maanduvad!

Mõnusat tutvumist ja avastamisrõõmu!

Minu merepidu

Mul ei olnud mõttes siia nii tihedalt sissekandeid teha, kuid nädalavahetusel toimunu väärib seda vist küll.

Ilm oli super ja seetõttu sai plaani võetud väike paaditripp koos telkimisega. Paadi sisselaskmiseks valisime Noarootsis asuva Österby sadama, kus asub eelmise sajandi alguses kohalike talumeeste poolt rajatud raudkividest ca 265 m pikkune sadamamuul.
Kuna paadimootori töökorda seadmine võttis aega rohkem, kui plaanisime, oli mul võimalus jälgida sadamas toimuvat.
Muuli ääres ujujaid oli ja tuli pidevalt juurde, üks seltskond noori seadis end aga ujuma otse kanalisse, kus rõõmsate kilgete saatel nauditi mööduvate paatide tekitatud laineid. 

Väikese Kübarrahu laiu olid sõna otseses mõttes hõivanud kajakad, luiged ja kormoranid, kes meie lähenedes kõva kisa hakkasid tegema...

Mind pani imestama, et nad olid nii sõbralikult koos, külg külje kõrval...

Jahte ja kaatreid oli Haapsalu tagalahes väga palju liikumas ...

Dirhami sadamas avanes vaade mulle armsaks saanud Põõsaspea neemele.

Kuna merel oli veidikenegi rohkem tuult, kui mandril, lasime end lainetel lihtsalt kanda ja kiigutada. Küll oli mõnus :)
Vahva oli paadist uurida merepõhja ja vees kasvavaid taimi...

Kirusin end koju mahajäänud harjumuspärase fotokaamera pärast, kuid päikeseloojang Österby lähedal, vaatega Ramsi poolsaare poole oli siiski võrratu! Mõned pildid:


Päris loojangu ajaks jõudsime telkimispaika Ramsi poolsaarele. See neemetipp on Eesti mandriosa läänepoolseim punkt, kust avaneb kaunis vaade Vormsi saarele ja saart mandrist lahutavale Voosi kurgule.


Telkimisest, elevandi suurustest sääskedest ja ostmata jäänud „OFF“-ist ma aga täna ei räägi  :)

Päikest!

Lilled ema aias

Mu ema armastab aeda, ta on me koduaia hing!
Ta suhtleb lilledega nagu elusolenditega ja neile pühendab ta ka suurema osa oma ajast.
Ta räägib lilledega, sest lilled on tema jaoks tõelised elusolendid.
Lillede nimed on sama tähtsad kui inimeste nimed.










Kuna mõned aastatd tagasi sai koostatud õppematerjale lillelegendidest, on meeles üks tore lugu roosi sünniloost. Jutustan nüüd teilegi lõpetuseks selle vanade roomlaste legendi:

Armastuse ja ilu jumalanna Venus supelnud kord meres. Siis sündinudki veevahust roos. Venus näinud imeilusat valget lille ja võtnud selle oma kätte. Roosil aga olnud okkad, mis teinud Venuse käe katki. Jumalanna veri värvinud roosiõie punaseks. Sellest ajast ongi punane roos armastuse sümboliks. Aga kui vanaroomlane sõbra intiimsele lõunale kutsunud, riputanud ta laua kohale valgetest roosidest punutud vaniku. See tähendanud, et kõik külalisega räägitud jutud jäävad sinnasamasse nelja seina vahele, saladuseks. Tekkis kõnekäänd: sub rosa distum - (ladina k.) rooside all öeldu, s.o. vaikimiseks ehk saladuskatte all räägitu.

Õhtupoolik põlluservas

Ei ole lihtne siin alustada...kuid julge pealehakkamine on pool võitu! 

Olen ilmselt lapsest saadik olnud metsa poole, sest juba päris varakult on mind tõmmanud loodusesse - metsa, aasadele - niitudele, sitikate-satikate pärusmaale, kaunite lillede embusse, lumekristallide muinasmaale ja tuisuvaalude vahele.
Mäletan end väiksena tihti imetlemas suviseid põllulilli, olles lummatud nende lõhnast ja värvidest. Polnud olemas lilli, mida ei sobinud emale kinkida, ühtemoodi rõõmu tegid nii paiselehed ja võililleõied, piimanõgesed, takjad ja orhideed. 
  Vaikuse taga on rahulolu. Nagu iga inimene, tunnen ka mina end vaikuses ära. Seal saan ma omaette olla, mineviku ja tuleviku peale mõelda, sest vaikusest tulnuna on ilmakära sees kergem. Minumeelest on see oluline vahe, kas sind tõmbab kusagile või sind lükatakse kusagile... 
Ütleb Hiina vanasõnagi, et puhkenud õit otsi äikesele järgnenud vaikuses, mitte enne äikest. 
Sellest kõigest tingituna sündis minu kirg fotograafia vastu. Seetõttu soovin ma vahel iseendaga olla, kaasas fotokaamera, tihti ka hea sõber või mõttekaaslane!
Harva olen otsinud puhast ilu, aga kui ta mulle ette satub ja ma ta ära tunnen, olen ikka püüdnud ta „üles korjata“ ja õnnega pooleks lähedastega jagada. 
Loodan, et minu loodusfotodes suudad Sinagi leida seda ilu, kasvõi läbi minu silmade...

***************************************************************************
Sarnaseid õhtupoolikuid põlluservas, kus olen käpuli maas ja kaamera käes, veedan tihti...eile näiteks pidin peaaegu rästikule peale astuma ja see ehmatas mind nii, et põgenesin...julgemata tagasi minna. 

Täna püüdsin olla tähelepanelikum. Põlluservas õitsevad praegu paljud ilusad taimed ja oleks patt neid teiega mitte jagada!
Kuigi - oma silm on ikka kuningas!