Õhtupoolik põlluservas

Ei ole lihtne siin alustada...kuid julge pealehakkamine on pool võitu! 

Olen ilmselt lapsest saadik olnud metsa poole, sest juba päris varakult on mind tõmmanud loodusesse - metsa, aasadele - niitudele, sitikate-satikate pärusmaale, kaunite lillede embusse, lumekristallide muinasmaale ja tuisuvaalude vahele.
Mäletan end väiksena tihti imetlemas suviseid põllulilli, olles lummatud nende lõhnast ja värvidest. Polnud olemas lilli, mida ei sobinud emale kinkida, ühtemoodi rõõmu tegid nii paiselehed ja võililleõied, piimanõgesed, takjad ja orhideed. 
  Vaikuse taga on rahulolu. Nagu iga inimene, tunnen ka mina end vaikuses ära. Seal saan ma omaette olla, mineviku ja tuleviku peale mõelda, sest vaikusest tulnuna on ilmakära sees kergem. Minumeelest on see oluline vahe, kas sind tõmbab kusagile või sind lükatakse kusagile... 
Ütleb Hiina vanasõnagi, et puhkenud õit otsi äikesele järgnenud vaikuses, mitte enne äikest. 
Sellest kõigest tingituna sündis minu kirg fotograafia vastu. Seetõttu soovin ma vahel iseendaga olla, kaasas fotokaamera, tihti ka hea sõber või mõttekaaslane!
Harva olen otsinud puhast ilu, aga kui ta mulle ette satub ja ma ta ära tunnen, olen ikka püüdnud ta „üles korjata“ ja õnnega pooleks lähedastega jagada. 
Loodan, et minu loodusfotodes suudad Sinagi leida seda ilu, kasvõi läbi minu silmade...

***************************************************************************
Sarnaseid õhtupoolikuid põlluservas, kus olen käpuli maas ja kaamera käes, veedan tihti...eile näiteks pidin peaaegu rästikule peale astuma ja see ehmatas mind nii, et põgenesin...julgemata tagasi minna. 

Täna püüdsin olla tähelepanelikum. Põlluservas õitsevad praegu paljud ilusad taimed ja oleks patt neid teiega mitte jagada!
Kuigi - oma silm on ikka kuningas!