Mu ema armastab aeda, ta on me koduaia hing!
Ta suhtleb lilledega nagu elusolenditega ja neile pühendab ta ka suurema osa oma ajast.
Ta räägib lilledega, sest lilled on tema jaoks tõelised elusolendid.
Lillede nimed on sama tähtsad kui inimeste nimed.
Kuna mõned aastatd tagasi sai koostatud õppematerjale lillelegendidest, on meeles üks tore lugu roosi sünniloost. Jutustan nüüd teilegi lõpetuseks selle vanade roomlaste legendi:
Armastuse ja ilu jumalanna Venus supelnud kord meres. Siis sündinudki veevahust roos. Venus näinud imeilusat valget lille ja võtnud selle oma kätte. Roosil aga olnud okkad, mis teinud Venuse käe katki. Jumalanna veri värvinud roosiõie punaseks. Sellest ajast ongi punane roos armastuse sümboliks. Aga kui vanaroomlane sõbra intiimsele lõunale kutsunud, riputanud ta laua kohale valgetest roosidest punutud vaniku. See tähendanud, et kõik külalisega räägitud jutud jäävad sinnasamasse nelja seina vahele, saladuseks. Tekkis kõnekäänd: sub rosa distum - (ladina k.) rooside all öeldu, s.o. vaikimiseks ehk saladuskatte all räägitu.
väga ilusad pildid:)
VastaKustutaTänan, armas on Sind siin kohata ja näib, et Happiness happening juhib nüüd mindki huvitava blogi juurde! Päikest :)
VastaKustuta