Selle suve kõige palavamate päevade eel otsustasime Üllari, Marge ja Reigoga
ette võtta üks pikem meretripp, mis pidi kulgema Läänemaast Pärnumaani
või Väinamerest Liivi laheni
ning kuhu täpselt oma paadinina sihime, seda pidime jooksvalt otsustama!
No Sorgu saarel soovisime igatahes ära käia!
Söögid-joogid ja ööbimise asjad võtsime igatahes kaasa
ning hoolega sai need kõik oma käe järgi paati sätitud!
ette võtta üks pikem meretripp, mis pidi kulgema Läänemaast Pärnumaani
või Väinamerest Liivi laheni
ning kuhu täpselt oma paadinina sihime, seda pidime jooksvalt otsustama!
No Sorgu saarel soovisime igatahes ära käia!
Söögid-joogid ja ööbimise asjad võtsime igatahes kaasa
ning hoolega sai need kõik oma käe järgi paati sätitud!
Kodusadmast, mis asub Lõpe lahe ääres, lahkusime nagu ikka vaikselt-vaikselt töristades,
sest sealkandis on palju suuri veealuseid kive, mis suurema mõõna ajal
meresõidu kiirelt lõpetavada võivad.
Õnneks oli meie paadis lausa kaks väikelaeva kaptenit
ning kõik vajalik ja nõutav varustus olemas, samuti ka korralikud merekaardid.
sest sealkandis on palju suuri veealuseid kive, mis suurema mõõna ajal
meresõidu kiirelt lõpetavada võivad.
Õnneks oli meie paadis lausa kaks väikelaeva kaptenit
ning kõik vajalik ja nõutav varustus olemas, samuti ka korralikud merekaardid.
Sõitsime mööda Tauksi, Liia ja Sõmeri laidudest
ning peagi jõudsime Väinamere lainte meelevalda.
ning peagi jõudsime Väinamere lainte meelevalda.
Olles suuremal laevateel, kohtusime mitmete purjekate ning väikelaevadega.
Maanteedel lehvitavad rekka- ja bussijuhid kohtudes üksteisele,
sama teevad väikelaevad ja purjekad ka merel,
kuid lehvitajad on enamasti pea kõik pardalolijad.
Maanteedel lehvitavad rekka- ja bussijuhid kohtudes üksteisele,
sama teevad väikelaevad ja purjekad ka merel,
kuid lehvitajad on enamasti pea kõik pardalolijad.
Möödusime Kumari laiust ning tuletasime meelde 2006. aasta juulis
esimese PVC paadiga tehtud esimest ühist merereisi Kumari laiule. Olid ajad!
Peale Kesselaiust möödumist võtsime Suures väinas suuna Muhumaa poole,
sest Kuivastu sadamas oli vaja tankida.
Täiendasime kohalikus sadamapoes ka pisut oma toiduvarusid ning sõitsime edasi. Sõites mööda rannikujoont allapoole, möödusime Puhtu-Laelatu Looduskaitsealast, Varbla laidudest, Matsi rannast ja Sõmeri hoiualast ning lõpuks jõudsime Tõstamaa lähedal asuvasse Merelaiu Puhkekülasse - paika, kuhu oleme korduvalt sõitnud autoga, paat paadikäruga kaasas, et veeta seal mõned päevad,
käia merel ning puhata argiaskeldustest.
Täiendasime kohalikus sadamapoes ka pisut oma toiduvarusid ning sõitsime edasi. Sõites mööda rannikujoont allapoole, möödusime Puhtu-Laelatu Looduskaitsealast, Varbla laidudest, Matsi rannast ja Sõmeri hoiualast ning lõpuks jõudsime Tõstamaa lähedal asuvasse Merelaiu Puhkekülasse - paika, kuhu oleme korduvalt sõitnud autoga, paat paadikäruga kaasas, et veeta seal mõned päevad,
käia merel ning puhata argiaskeldustest.
Sel korral oli Merelaiu meie suureks kurvastuseks aga täiesti ülerahvastatud,
sest seal toimus Eesti Karavani klubi kokkutulek.
Mis seal siis ikka - vahetasime paar sõna Merelaiu peremehe Jussi ja perenaisega
(kes on ühed väga armsad inimesed :) ), maitsesime kohalikku suitsukala,
tegime termosesse kaasa värsket kohvi
ning võtsime suuna Kihnu poole.
Suaru sadamas selgus, et läheduses olevas majutuspaigas oleks saadaval tuba neljale.
ning võtsime suuna Kihnu poole.
Suaru sadamas selgus, et läheduses olevas majutuspaigas oleks saadaval tuba neljale.
Kaalusime plusse ja miinuseid, arvestasime ka Rannahallis asetleidva "Apelsini" kontserdiga ning otsustasime ikkagi minna mõnda rahulikumasse paika.
Melu Kihnu sadamas
Sõitsime Kihnust Munalaidu.
Munalaiu sadama lahke perenaine laiutas meile ööbimise-jutu peale käsi,
Munalaiu sadama lahke perenaine laiutas meile ööbimise-jutu peale käsi,
sest sadam oli täiesti autosid täis ning telkimisest polnud mõtet unistadagi
ja juhatas meid kas Manilaidu või "ümber nurga" vanasse Lao kalasadamasse.
Sõitsime juhatuse järgi uhkest märgist paremalt poolt mööda
ning jõudsimegi soovitud paika. Meenus film "Wrong turn".
Meie sadamasse saabudes lendasid sajad kuldnokad traatidelt minema
ning nüüd olime meie seal ainsad hingelised. Kinnitasime otsad, sättisime paika vendrid ning tarisime paadist kaile õhtusöögi ja telgid. Oli väga soe õhtupoolik, kuid kahjuks ujuma minna ei saanud, sest slipi juures oli meri kuidagi väga ...väkk....! See-eest laulsid meile unelaulu miljonid sääsed ning telgis silitasid hommikupoolikul meie paljaid kehaosi ei-tea-kust ilmunud vahvad kihulased...
Mälestus nendest jäi minu kätele-jalgadele pea nädalaks kestma!
Hommikul ei maganud me kaua, sest kell 7 oli juba telgis väga palav ja umbne ning üsna pea pakkisime oma asjad kokku ning läksime "ümber nurga" Munalaiu sadamasse kohvi järele.
Hommikusöögi sõime sealsamas paadis loksudes.
Kohvi kõrvale nuti-pluti uudiseid lugedes selgus,
et sel päeval ootas meid ees väga suur õhutemperatuuri muutus.
Päev pidi tulema väga kuum (30-33°C), aga alates õhtust pidi algama
jaheda õhu kiire sissevool Virumaalt.
Kohvi kõrvale nuti-pluti uudiseid lugedes selgus,
et sel päeval ootas meid ees väga suur õhutemperatuuri muutus.
Päev pidi tulema väga kuum (30-33°C), aga alates õhtust pidi algama
jaheda õhu kiire sissevool Virumaalt.
Õhumassi vahetusega võis kaasneda konvektsioon,
mille mõjul võis areneda kohati rünksajupilvi, sadada hoovihma, oli äikeseoht.
mille mõjul võis areneda kohati rünksajupilvi, sadada hoovihma, oli äikeseoht.
Võtsime vastu otsuse, et pealelõunal hakkame sõitma tagasi kodu poole.
Kõigepealt aga tuli ära käia meie sihtkohas - Sorgu saarel!
Sorgu on väike, kivine, 5 ha suurune saareke Manilaiust läänes,
mis tundub loodusliku kiviktaimlana ja merelindude paradiisina.
Vanadel merekaartidel kannab Sorgu nime Sorkholm
ning esmamanimine on teada 16. sajandi keskpaigast.
Meremehed teavad Sorgu riffe Pärnu lahe sissesõidutee ääres juba ammustest aegadest,
sest siin on hukkunud palju laevu, mis ka merekaartidel kirjas.
Punase silindrilise Sorgu majaka kõrgus on 16 m.
Lagunev tuletorn seisab praegu tühjalt ja seda ähvardab lammutamine.
Saar on keskosas 150 meetri laiune, merepinnast kuni 5 meetri kõrgune võsastunud piklik maariba.
Saar on keskosas 150 meetri laiune, merepinnast kuni 5 meetri kõrgune võsastunud piklik maariba.
Viimaste aastate nuhtluseks on saanud kormoranid,
keda naabersaarel Kihnus kutsutakse kormonautideks.
Need musta värvi tulnukad on vallutanud Sorgu täielikult
ja muud sulelised sealt eemale peletanud.
Sorgu saarel pesitseb enam kui 10 000 kormorani ning võite ise ette kujutada,
milline aroom meid saarele astudes vastu võttis!
Osavate kalastajatena jääb kormoranidel palju aega, et puhata, sulestikku hooldada,
üksteisega suhelda või niisama logeleda. Nad on väga seltsivad linnud.
Kõrge pesa ehitatakse peamiselt oksarisust või kõikvõimalikust randa uhutud sodist.
Poegadega pesa ja vanalindude istekohad on väljaheidetega valgeks lubjatud.
Sööbiv väljaheide hävitab kiiresti koloonias oleva taimkatte. Kormoranid on väga head
ujujad ja sukeldujad, toiduotsingul sukeldub kormoran sageli 10-15 m sügavusele.
Eriline hõrgutis on kormoranile merepõhjas elav emakala.
Nende lindude päevane toiduvajadus on 350-500 g kala.
Käisime Sorgus ka ujumas ning peagi sättisime end minekule.
Peale Sorgu saarel käimist pidime enne kodutee alustamist veelkord Kihnu sõitma,
et kütusevarusid täiendada. Astusime läbi ka vastavatud sadamakohvikust,
kus olid müügil Kihnu kodused toidud- pirukad, käsitsi valmistatud leib,
searasvaga hülgekonserv ja palju muud põnevat. Kihnu-Virvega me kahjuks ei kohtunud!
Oligi aeg alustada koduteed. Ilm oli jätkuvalt väga palav ja meri nagu plekk.
Täistuuridel sõitsime Kihnust Paatsalu lahe suudme ees olevale Oosäärele,
mis nägi välja nagu vana tuttav Kuivarahu, kuid seda kordades pikem.
Täpsemalt on Oosäär 5-10m laiune ja 2,3 km pikkune.
Ujuma minnes oli vahva tunda kummalgi pool laidu erinevaid vee temperatuure -
ühel pool oli vesi nii- nii soe, teiselpool mõnusalt karge ja jahutav.
Soojade ilmadega olid veevooludega meie vetesse sattunud ka meriristid või millimallikad -
justnagu lilleõied, eksole!
Oosäärest sõitsime taas täistuuridel edasi Virtsuni,
kus selgus, et sadamas pole võimalik väikelaevu tankida.
Seetõttu pidime sõitma Vitsu Vanalinna sadamasse,
seal kaasa haarama paadist kanistrid
ning käima jala Alexelas tankimas.
Tehtud see sai ning ega sealt lohutuseks põske pistetud Hot-Dog ka paha ei teinud!
Peale Virtsut oli edasine teekond aga selline tuttav ja kodusem
ning ega ma palju rohkem ei pildistanudki.
Mul on hea meel, et meie sõit sattus nii soojadele ja ilusatele päevadele,
kus meretuul oli just selline nagu ma soovisin - sõites mõnusalt jahutav ja
paadis olles mitte väga suuri laineid tekitav.
Õnnelikult ja turvaliselt jõudsime tagasi kodusadamasse.
Läbitud sai umbes 280 kilomeetrit - poleks arvanudki!
Aga sinna Lao kalasadamasse läheks veel! :P
Järgmise seikluseni, sõbrad!
