Tornide linn

Alati on kusagile kiire ja rutt. 

Mitmete tähtsate toimetuste vahel Tallinnas sain siiski võtta nimme aega selleks, 

et teha üks jalutuskäik Tallinna vanalinnas ja Toompeal.

Ilm oli kevadiselt päikseline ja mõnus.

Musimäel istuvad tuvikesed justkui julgustasid mind teekonnale, 

näidates välja oma rahulolu ilusa ilma ja kõige ümbritseva suhtes.

 

Vabaduse väljakult suundusin Harjumäele,

 

kus avanes vaade Niguliste kirikule.

ja Vene õigeusukirikule Toompeal.

Kuna Toompea lossi terassi kaunistas teade riigikogu lahtiste uste päeva kohta,

ei jätnud ma juhust kasutamata. 

Peale dokumentide esitamist ja pagasi kontrollimist lubati mind edasi.

 

Keskaegse  konvendihoone ees jagasid kooliõpilased lahkelt komme ja õhupalle.

 

Esmakordselt oli mul võimalus viibida riigikogu saalis, mida arvasin olevat palju suurem.

Mööda vaipadega kaetud koridore pääsesin tagasi tänavale, reaalsusesse.

 

 Keskaegse linna kitsad tänavad on kodused ja imetlusväärsed

Patkuli ja Kohtuotsa vaateplatsidelt avanes muinasjutuline vaade linnamüürile, 

Tallinna tornidele ja sadamale.

 Pilku köitsid uhked tuulelipud, 

 

suitsevad korstnad 

ja Karlssonid katusel.

Lõpuks ka üks panoraamikatsetus :

Ilus jalutuskäik oli!

Objektiivi orduga Lahemaal

Möödunud laupäev oli taas kord tore võimalus kokku saada oma fotohuvilistest sõprade ja fännidega. Viimasest kokkusaamisest oli möödunud juba viis kuud. Väljasõitu plaanides sai meie väike kollektiiv endale ka toreda nimetuse "Objektiivi ordu", mis minuarust meile päris hästi passib. Meie kokkusaamise paigaks oli Nõmmeveski juga ning kanjon Valgejõel ja sinna jõudsime kõik ilma probleemideta kohale. Ainuke probleem oli ilm, mis pani meid tõesti proovile oma jaheduse ja pea lakkamatu vihmasajuga. 

Nõmmeveskil avanes meile vaade veidi üle meetri kõrgusele joale.  

Alumistel piltidel on näha minu esimesed teadlikult tehtud katsetused aeglase säriajaga pildistamisel, sest soovisin vee liikumist jäädvustada udusena ja voolavana.

Mõnus oli seda kõike teha kiirustamata, tajumata aega ja ilmaolusid...

Kui Nõmmeveskile oli tiir peale tehtud, liikusime järgmise sihtpunktini.

Selleks oli Joaveski juga Loobu jõel.

Kahjuks ei olnud jääolude tõttu näha ühtegi kuuest astangust, neid võis vaid aimata!

Seevastu pakkus jõekaldal pildistamisrõõmu tore leid suurel kivimürakal. Edasi mindi keha kinnitama "Lahemaa kohvikannu", mis osutus väga meeldivaks paigaks. Julgen soovitada!

Kõhud täis ja veidi sooja kontide vahele lastud, liiguti edasi Altja neemele. Olen ka varem seda kanti mitmel korral külastanud,

kuid sel korral köitsid mu tähelepanu üleni sammaldunud aed,

kunagise Mäekõrtsi unkalauad

ja merel liikuv kaluripaat.

Altjalt Juminda neeme poole liikudes tehti peatus, et pildistada "kaamera kaasavedamise tehnikas" metsa.
Oli vist õige nimetus.... Ka see oli minu sellelaadne esmakogemus, mis edaspidiseks palju mõtteid tekitas.

Kuigi ka Juminda neemel jätkus kottpimedas pildistamine ja kunsti tegemine,lõpevad minu pildid siinkohal ära, sest oskustest jääb veel palju puudu. Hea on aga teada, et selliseid väljasõite ja workshoppe tuleb nagunii veel, kus ka minu fotograafiaalaseid vajakajäämisi sõbralikult täiendatakse.

Aitäh toredatele matkakaaslastele!

Jääkuningriik Rannamõisa panga all

Rannamõisa pangal olen käinud mitmeid kordi ja näinud seda ennegi ajal, mil temast üks suur jääpurikas on saanud. Soovisin seda väga veelkord oma silmaga näha ja tundus, et just möödunud nädalavahetusel oli selleks ka viimane aeg.

Kõrgelt pangaservalt mööda jalgrada alla tulles võis näha,
et taamal oli meri jääst vaba. Vaikuses kostus aeg ajalt udusireenide huilgeid.

Tore oli aimata väikeste veesilmade teekonda merre,

kuulda kevadist vulinat rannakivide vahel

ning jälgida jääpurikate sulamist kaljustel seintel.

Vau! Milline Jääkuningriik!

Lisaks välisele ilule pakkus see ka väikseid üllatusi.
Seda nii koobaste,

pikkade purikate,

ja võimsate jäiste seinamassiivide näol.

See hunnitu hetk oli nii vapustav, et sunnismõtetest tulvil mõistus vakatas ja leidsin end hetkest, mis oli siin ja praegu. Justkui värav oleks avanenud teise reaalsusesse - reaalsusesse, mis on alati olemas, kuid mida me nii harva märkame.
Veel pole hilja sõbrad! Uskuge, sinna tasub minna!

Su ees on lahti tuhat teed, on lahti jälle kevadveed !

Kui täna metsa all lumekaanel jalutasin ja ojakeses väikest veesilma märkasin, meenus mulle üks lugu Toomas Liivi sulest, mida teiega nüüd koos piltidega jagan.Kunagi väga ammu elas kuningatütar, kes armastas lund süüa. Ta teadis, et kõik kuningatütred, kes söövad liiga palju lund, saavad ükskord ka ise lumeks, kas ta seda tahtiski.Ühel päeval oli ta valge lumi, keegi ei osanud kuningatütart otsida, aga sina, kas tuleb sulle, vaadates voolavaid kevadvesi, meelde too imelik kuningatütar.
Märke kevade saabumisest tuleb iga päevaga aina rohkem juurde. Esimesed rändlinnud on koju tagasi jõudnud, siin-seal on kuulda lumikellukeste õitsemisest...Veel veidi kannatust!

Tsitsi-füü, tsitsi-füü

Kuigi ilmad püsivad veel talvised, on juba mõned nädalad kuulda tihaste laulu.
Vanarahvatarkus ütleb, et tihase “sitsikleit, sitsi­kleit” hüüd ennustab peatsete soojade ilmade tulekut, nii et saaks sitskleidi ja õhukeste riietega käia.Loodan, et see aeg, kui päike oma kiiri teritab ja valgele lumele musti kriipse veab, tuleb kiiremini, kui aimata oskame.
Mõnusat kevadeootust!

Tuisk annab jõudu

Nii arvavad šamaanid. Nende arvates tekitab tuisus liikumine tahet ja trotsi edasi minna.
Samuti pidavat tuisk tekitama rõõmsa meeleolu. Mina liikusin täna autoga koos tuisku eriti nautiva autojuhiga maale, vanemate poole ja mitte tavalist maanteed pidi, vaid just nimme mööda täistuisanud külateed. Lumesahka polnud seal igatahes veel käinud, kuid õnneks oli seal olnud rohkem sõitjaid ja tuisuvaalude kujundatud talvine külatee oli läbitav.
Kuigi mina nii väga tuisu austaja pole, tegin siiski kohalejõudes väikese tiiru aias. Ega sellist pilti ju igapäev ei näe...

Siin on kaminaruumi terass, kus suvel palju istumist on.

Muidu ühesugused istmed olid praegu omandanud igaüks täiesti erineva väljanägemise!

Kibe tuul oli aias jooksutanud lund nagu kõrbeliiva.
Ümber astelpaju tüve ja aia ääri mööda oli tuisk teinud huvitavaid keerutusi.

Lumi ulatus üle põlvede ja tuisuvaaludes oli liikuda raske. Loodan, et eemal metsa all on lund ikka vähem ja metsloomade elu kergem.

Ei saanud ma mööda ka jäälilledest kaminaruumi aknaklaasidel

ega kaunitest jäämustritest keldri ukse juures.Ja kui hästi järele mõelda, siis küllap on šamaanidel õigus selles, et tuisk teeb meeleolu rõõmsaks. Kaunist tuisu nautimist teilegi sõbrad!

Tauksi ja Liialaid

Nädalavahetuse krõbeda külmaga oli mul võimalus viibida

Puise poolsaare läheduses merejääl.

Pakase kunstiteosed olid uhked ja vägagi nauditavad.

Olgugi, et olin end päris soojalt sisse pakkinud,

seadis külm pildistamisele ikkagi omad piirid.

Siiski tundsin rõõmu ka nendest väikestest hetkedest

mida läbi piltide teiega jagan :)