Mitmeid aastaid järjest oleme käinud oma väikepaatidega sõitmas Matsalu rahvuspargi Väinamere väikesaarte kandis ning Lõpe- ja Topu lahe piirkonnas.
Nüüd on meil aga põhjust eelpool mainitud kanti ka rohkem liikuda,
sest mu noorim õeraas soetas oma kaasaga sinna armsa kadakase maalapi,
ning minu jaoks on kirsiks tordil see, et see on osaliselt Natura ala,
millel kasvamas imeilusad käpalised ning orhideed.
Soo-neiuvaip
(Epipactis palustris)
Jah, ka mu aednikust õeke peab sellest väga lugu
Harilik käoraamat
(Gymnadenia conopsea)
ning nii mõnedki korrad oleme pannud sealsetele taimedele nimesid
Maasapp
(Centaurium)
ning hiljem oma teadmisi tarkadest raamatutest kontrollinud. :)
Harilik muguljuur
(Herminium monorchis)
See alumine taim oli mulle aga täitsa võõras.
Marge nimetas ta haisvaks jooksjarohuks ning käskis nuusutada ka
ja ma loll nuusutasingi :)
Väkk :)
Haisev jooksjarohi
(Ononis arvensis)
Ei mina enam täpselt mäleta, mis nädalapäev see oli
aga igatahes sinna Läänemaale sai jälle sõidetud -kaasa oli pakitud nagu ikka
kogu fotovarustus, telkimise asjad ja üht-teist söögi- ja joogipoolist.
Esimesel õhtul istusime lõkke ümber ning tundsime end lihtsalt hästi.
Telki ei pidanudki me õnneks üles panema, sest selgus,
et meie päralt on Hotell Maria
(ehk siis meid eelmistel aastatel merel hästi teeninud õemehe puupaat Maria,
mis praegusel hetkel on kuival)!
Järgmisel päeval sadamasse minnes,
avanes mul hea võimalus kohalikke naerukajakaid pildistada.
Siin valvab hoolas lapsevanem, et võõras liiga lähedale ei tuleks
ning siin uudistab väike kajakakutsikas pildistajat.
Paadisillalt oli hästi näha vees ujuvaid kalu
ning üks tundus meile olema justkui välismaa oma-
selline kena ja värviline :)
Pärast seda, kui olime paadiga sadamast vaikselt välja sõitnud,
avanesid kaunid vaated Tauksi väikesaarele,
kus inimeste viibimine on keelatud
(v.a. teaduslikud uurimis- ja päästetööd).
Mere ääres oli palju luiki, kajakaid ja hall-haigruid
ning oli ilmselge, et meie lähenemine neile ei meeldiks
ning seetõttu hoidsime eemale.
Peale seda, kui vanemad ja nooremad mehepojad
olid tulemusteta lanti loopinud (ehk siis kala ei saanud),
liikusime edasi Kuivarahu poole.
Nädal varem Kuivarahule sattudes
olime seal inimest nähes alguses ikka täitsa hämmingus,
et no kuidas see inimene sinna Kuivakale ikka ilma sõiduvahendita sai...
ning lähemale liikudes nägime lõpuks ka kajakki.
Nali naljaks aga just sel hommikul
olin ma märganud tuttava fotograafi/rännumehe Facebook´i postitust selle kohta,
et ta on liikumas Rukkirahul ning just tema see oligi!
Juba siia jõudnud! Nii vahva!
Seega ka keset merd, imepisikesel rahul
(rahu on laiust väiksema saarekese kohalik nimetus Lääne-Eestis)
võib kohata tuttavaid! Maailm on ikka nii väikene!
*
Sel korral oli Kuivarahu inimtühi
ning seal olid vaid kajakad, kes oma tiibadele keset merd puhkust andsid.
Rohuküla sadam, mis asub Kuivarahult 5 km kaugusel,
tundus läbi objektiivi olevat väga lähedal.
Peale väikest jalasirutus-pausi asusime taas teele.
* Pildi tegi Üllar. Tagareas mina ja poeg Martin ning roolis Kapten Reix
Päike hakkas end peagi Hiiumaa taha peitu sättima
ning seetõttu tuli Kuivarahult lahkudes sisse panna vähe kiiremad käigud,
et enne pimedat kodusadamasse jõuda.
Päike ja meri on alati ilusad
ning raske oli seda kõike mitte kaadrisse püüda.
Meie jõudsime sadamale ligemale
ning päev oma lõpule.
Pole midagi haruldasemat
kui seda on Looja üks suurimaid loominguid - päike!
Ja läinud ta oligi...
veel mõned kilomeetrid...
Peale päikeseloojangut saabus täielik tuulevaikus
ja pilliroo vahelt sadamasse sisse keerates oli merepind kui peegel.
Kahe jalaga taas kindlalt maa peal olles ning ikka vaikselt mere poole kiigates tõdesin,
et Eestimaa on ikka nii ilus ja puhata on mõnus :)
Järgmise korrani, sõbrad!
