Ma ootasin sind ammu
ja nüüd leian Sind igal pool üles-
küll lõhnavas kaasikus,
küll hämaras kuusikus
ja krooksude kraavis, metsa all.
Ka igas avanevas säravas õies
ja arglikus liblikas
tunnen ma Su ära!
Aitäh, et tulid!
Vaikuse taga on rahulolu. Nagu iga inimene, tunnen ka mina end vaikuses ära. Vaikusest tulnuna on ilmakära sees kergem. Harva olen otsinud puhast ilu, aga kui ta mulle ette satub ja ma ta ära tunnen, olen ikka püüdnud ta „üles korjata“ ja õnnega pooleks teiega jagada.