Valgejärvest lummatud

Ei mäletagi, millal viimati koduses Valgejärve rabas sai käidud,

kuid sel laupäeval sai see ometigi plaani võetud. 

Ilm oli mõnus - termomeeter näitas -3° ning metsateel oli hea kõndida, 

sest külm oli maapinna kõvaks muutnud.  

Rabal oli sel hommikul minu jaoks varuks üllatus - näidata end uhkes härmarüüs;

kuid kuna ma olen teatavasti hea hommikuse unega, 

siis loomulikult jäin ma  parimatest paladest ilma.

 Öine pakane oli kaanetanud järvejää.

 Ei mäletagi, kas taolist kolmnurkadest koosnevat jäämustrit varem näinud olen,

kuid see oli ikka võrratult ilus, eriti veel koos päikesejänkudega!

 Ilma piireteta ja libedalt sillakeselt oli päris keeruline järgnevat kaadrit saada, 

 kuid see kuldne valgus lummas mind niivõrd, et ma lihtsalt pidin proovima...

Siin on minuarust Valgejärve raba tunnuspuu - üksik mänd, 

 mida kõik siinviibijad alati pildistavad ja oma meeltesse talletavad.

Mälestuste ilu ei vanane!

 Madalalt taevakaarelt heitis Päike imelist valgust maapinnale - 

järvele ja rohututtide vahele,

 männiokste suhkrustund tippudesse

  ja pilliroo puhmastesse.

See olemine ja kõrvulukustav vaikus oli mõnus ja kosutav,

pakkudes taaskord kordumatut elamust.