Sügishommiku võlu

Ükskord ometi õnnestus mul muude askelduste kõrvalt hiilida õue, 

sügisese looduse rüppe...

Veidi karge ja udune hommik lõhnas märgade langenud lehtede järele,

olles siiski omamoodi salapärane, meelas ja võrgutav...

Kasekulda jääb küll üha vähemaks, kuid veel polnud raske leida kuldseid sügislehti,

 mis lausa ehetena puid kaunistasid...

 Juba mõni aeg tagasi esines esimesi miinuskraadiseid öökülmasid 

ja päevad muutusid oluliselt jahedamaks. 

Enam pole kaugel mütsi-, salli- ja kindaaeg...

Märkasin, et kogu samblane maapind oli kaetud kristalselt sädeleva rüüga 

ning hommikune härmatis ei olnud veel päikesele alla andnud. 

Mustmiljon väikest peeglikest vilgutas oma helkivaid kiiri samblatuttide vahel.

 Peagi liigub vari valgusesse, härmatis taganeb,

valge muutub pruuniks ja roheliseks... 

Pudenevad kristallid muutuvad piiskadeks

  ja murravad päikesevalguse igasse ilmakaarde sädelevaks värvidemänguks.

 Vikerkaar igas veepiisas! 

 

Oli imeilus hommik!

Baguette, béret...Camembert!

Oktoobrikuu teisel nädalal oli mul suurepärane võimalus osaleda elukestva õppe programmi Comenius lähetusel Prantsusmaal. Kuigi kogu projektis osaleb 27 Euroopa Liidu liikmesriiki (lisaks veel Island, Liechtenstein, Norra, Šveits, Türgi ja Horvaatia), olid meie "European values...our values" projektiga otseselt seotud Prantsusmaa, Saksamaa ja Ungari, kelle esindajad olid samuti kohale tulnud. Meie päevakava oli väga tihe ja töine, mille sisse mahtusid mitmed projekti arutelud, Prantsusmaa haridussüsteemiga tutvumine ja  erinevate haridusasutuste külastamine. 
Õnneks olid meie võõrustajad kavasse mahutanud ka mõned puhkehetked ja linnaekskursioonid, mida läbi piltide soovin sinugagi  jagada!

Place du Château 

 

Täpsemalt oli meie asukoht Prantsusmaal  riigi loodeosas, Bretagne'i poolsaarel, Vitré linnas.  Selles piirkonnas elavad bretoonid, kes on 4.–6. sajandil Inglismaalt Bretagne'i poolsaarele rännanud (osaliselt anglide-sakside poolt põgenema sunnitud) keldi hõimude brittide järglased. 

Legendaarne Prantsusmaa president Charles de Gaulle olevat kord õhanud: "Kuidas sa valitsed riiki, kus on kakssada nelikümmend kuus juustusorti!". Nagu juustuvalikki, on kogu Prantsusmaa turistile sama kirev ja geograafiliselt vaheldusrikas.
 Kui riigi Vahemere-äärne lõunaserv on osa saanud ladina pärandist ja põhjapoolsed alad kattuvad germaani kultuuriruumiga, siis Bretagne maakond kannab tugevat keldi pitserit.

Huvitav puitsõrestiku ja lubjatud seinade kombinatsioon

Prantsusmaal on olnud pikk ja huvitav ajalugu,  mille jooksul on nad olnud võõrvallutajate võimu all. Küll on seal valitsenud roomlased (51. aastal e.m.a) , Karl Suur (IX saj.) ja teutooni frangid.  Vitré paljud  hästi säilinud 15. ja 16. sajandi unikaalsed ehitised on tõendiks linna tähtsuset, mil see oli üks võimsamaid linnu Brittany-s. Praegu on Vitré linnas umbes 17 300 elanikku.

1850. aastal ehitatud neogooti stiilis Vitré raudteejaam ,

 kust käivad rongid pealinna Pariisi ja Rennesse 

 

Peenardel õitsesid suvised lillesordid

Ajaloolis-kultuuriliselt on prantslased valdavalt katoliiklased,

 

 kuigi seal elab ka arvukalt protestante, muslimeid ja juute.

 Saint-Martini  neoromaani stiilis 1883. aastal ehitatud kirik 

 

Imekaunid vitraažid ja pühakujud...

 Peenelt puidust nikerdatud kirikuuksed...

 

 

Jardin du Parc, Bd de Châteaubriand

Viimasel päeval enne kojunaasmist nägi meie plaan ette sõitu umbes 40 km kaugusele Rennes' linna, mis on Bretagne´i pealinn ja Ille-et Vilaine'i departemangu keskus. 

 

Rennes' linnal on vähemalt 2000 aastane ajalugu...

Saint-Pierre katedraal

Nii nagu igal laupäeval, oli ka nüüd  avatud Rennes linna  Place de Lice turg

 kus tõdesin, et ütlus 

“prantslased elavad selleks, et süüa" on paikapidav.

 Turult võis leida hulganisti austrimüüjaid, 

  tigusid, languste,

 homaare, kalmaare, kaheksajalge ja koorikloomi....

 

Hetkeks peatun ka Prantsuse köögil, sest sellest ei saa ei üle ega ümber, sest mööndusteta võib ju Prantsuse kööki pidada maailma kuulsaimaks- kõrge kvaliteediga road, toitude peen maitse, suurepärane garneerimine... Kuna söögilauas pole sünnis oma toitu pildistada, siis panen kirja paar maitseelamust.

Sellel ajal, kui meie olime Vitre's, toimus Val d'Izé Ecole  Saint Etienne des Eaux koolis iga-aastane ja traditsiooniline n.n Tartiflette õhtu, kuhu lisaks õpetajatele, õpilastele, lapsevanematele ja kohalikule omavalitsusele olime ka meie lahkelt kutsutud. Arvan, et sealses suures-suures saalis oli laud kaetud umbes 200-le inimesele. Õhtu alguses pakuti kõigile täiskasvanuile siidrit või veini, millele peagi järgnes kurikuulus tartiflette. Tartiflette on kuulus Prantsuse kartuliroog Relbochon'i juustuga, mis on tegelikult pärit Haute-Savoie piirkonnast. Reblochon on mahe ja kreemjas Brie'st pehmema tekstuuriga Prantsuse Alpidelt pärit juust. Järelmaitse oli veidi pähkline, tugeva ürdimaitsega. Tartiflette olevat Reblochon'i juustutootjate välja mõeldud roog. Põhiroale järgnes loomulikult dessert, puuviljad ning  kohvi või tee. 

Teine põnev elamus oli Rennes, kus käisime ühes kesklinna restoranis. Kohalikud võõrustajad plaanisid meile maitsmiseks pakkuda galettes au blé noir ja crêperie. 

 Maarahva peatoiduseks oli kaua aega galettes au blé noir, tatrajahust pannkoogid. Olgugi, et tänapäeval on nad levinud üle kogu Prantsusmaa, loetakse soolaste tatrajahust galette`ide koduks Bretagne`i. Tuulises merelises kliimas kasvas tatar paremini kui nisu, sestap söödigi galette`e leiva-saia asemel. Mina valisin galettes au blé noir lõhekalaga  ja  crêpes`id (nisujahust õhukesed ülepannkoogid) karamelliga. Küll oli maitsev!

Alati maitsvast kalast, röstitud pardist (küpsetatud pigem rare, kui medium) viigimarjadega,  Far breton´ist (kook mustade ploomidega), Kouign Amann'ist (pealt suhkurdatud võirohke kook), erinevatest Brittany kookidest, aromaatsest Camambert'ist (valgehallitusjuust) ja prantsuse veinist ma parem ei räägi... ;) Rahvuslikest toitudest vesteldes  selgus aga üllatav tõsiasi - ka prantslased söövad verivorste!  Nende rahvusroog on aga veidi teistsugune -Boudin noir aux pommes - verivorstid, mida serveeritakse õhukestel küpseõunaviiludel.

Liikudes toidumõtetega turult tagasi  Rennes' linna, 

 Place du Champ Jacquet

köitsid meie tähelepanu taaskord vanad ja viltused majad,

mis tegelikkuses väga kenad välja nägid.

 

muide, nendes vanades majades

  

 oli ka vanale majale kohane lõhn!

  

 

 

                                            Püüdes mällu talletada kõik lõhnad, maitsed,

 

reisimuljed ja emotsioonid... oli aeg hüvasti jätta...

Kuna ma mitte kunagi ei ole nii kõrgel pildistanud,  

siis jagan teiega neidki pilte!

 

Mille bonnes choses!

PS! Fotohuvilistele  üks lõpumärkus - reisil pildistamine, giidi jälgimine, grupiga koos püsimine, kaamera settingute sättimine, hea kaadri valimine, objektiivi vahetamine,  turistidele jalgu jäämine, unustamine ja lohakus  (manuaal teravustamine, stabilisaator), aku valel ajal tühjaks saamine - need olid selle reisi pildistamise märksõnad. SRY! ;)