Suvel maal

Peale jaanipäeva, veidi enne puhkust,
algas minu suvi maal.

Ja oh seda uhkemat uhkust-
sai seemned maha pandud aiamaal!

 Küll peterselli

ja põldoa,

herne

ja tilli,

peedi, kapsa ja kaali...

Maasikatel kasvas sel aastal esimene saak,

mis tõotas tulla rokokoo stiilis praak!

Ema tomatitaimed kasvasid kasvuhoones
ja minu kurvastuseks olid nad nii  kaua toored!

Mis tärkama pidi, see tärkas

ja mullast ülesse ärkas!

Jõudsalt sirgusid taimed kiviktaimlates
ja täitis õde nende vajadusi ette aimates.

Jäi pildistamise rõõm ainult minule,
neid pilte nüüd näitangi Sinule!

 Mõnedel asjadel näis eluvaim olevat sees,

kui paistis, et päike  ämblikuvõrkude vahel kees...

 

ning kui isal oli silme ees uus siht

kanda vanadele asjadele peale uus värvikiht.

Meie aia taga sirgus teravili ja mesiklill

kuid sees kõrgus kirjuhein ja piimalill.

 Mustad mullamutid elasid oma musta mutielu

 ja vana koer Kuti oli kohas, kus käis melu.

Kui kartul õitses, kaugelt külalised tulid,

kes ülbelt käitusid, kui vanad sulid.

Kuigi ootamatuid külalisi astub läbi harva,

 tundis süda ikka rõõmu, nähes värve mitut karva.

Tuulehaugid ei jäänud sel suvel suitsetamata 

ega  saunakorstna suitsu- ja päikesemäng imetlemata.

 Ei jäänud puukuuri ladumata puud

ega tühjaks keldri salve suud.

Ei jäänud söömata  punased tomatid,

ega mahlased  sõstrad.

 Ei jätnud ka need kivisilmad mõttes olijat ehmatamata.

Kuid...

unistuste kiilipilt jäi tiigikaldal tegemata

ja tigude kohalejõudmine nägemata.

Sel suvel ma kurvastasin, et seenepildil on murutipud niidetud,

 kuid augustis üllatusin -lupiin õitseb! Ole Sa kiidetud!

 Läheks ilmselgelt looja enne päike,
kui ma kirjeldaksin vanemate käike...
oma koduaias koidust pimedani,
lõhnavast kevadest suve ja sügiseni...

 
Nüüd suvele alla tuleb tõmmata joon,

sest sügisel algavad teistsugused lood!
Neid hetki ma sinuga jagada soovisin,
tahtsin küll paremini ... usu, ma proovisin!

Kaunist sügist!

Loojangule vastu...

Möödunud reedel, peale esimese töönädala lõppu avanes mul võimalus minna
Haapsalu lahele päikeseloojangut nautima, sest just selleks ajaks ja selle mõttega me merele läksimegi.
Kuna samal päeval toimus Haapsalu Bluus, oli linn rahvast ja autosid täis. Õnneks ei olnud sadamas palju sebimist ja kaatri slipist sisselaskmine ei võtnud kaua aega.


Esimest korda sai seda tehtud Grand Holm Marina sadamas, tavaliselt oleme eelistanud vaiksemat kohta - Veskiviigi sadamat.

Kui tavaliselt liigun ma merel Bush  paadiga,  siis seekord oli meie sõiduvahendiks tunduvalt kiirem ja mugavam kaater,  täpsemalt Nord 480.  
Westmeri sadamas seisvatele laevadele pilku heites märkasin kuldset päikesekuma, mis andis märku peatsest loojumisest.

Taevalaotuses domineerisid pehmed,  purpursed toonid,

mille taustal liugles üksik, allalastud purjedega purjekas.

Pimeduse saabudes hakkas vilkuma tulepoi,

 

mille punase tule ma imekombel ka pildile püüdsin.

 

 Vaikse mootorimüra taustal jõudsime tagasi sadamasse, 

tõdedes tõsiasja, et päev ei lõpe siis, kui loojub päike!

Minu tutvus Marimetsa rabaga

Marimetsa raba on koht, kuhu minu jalg veel astunud ei olnud, küll aga olen käinud Õmma rabas, mis asub täpselt  teiselpool Risti - Virtsu maanteed. 

Oma viimasel puhkuse nädalal sai asi tehtud, seltsilisteks jällegi head sõbrad minu fotoklubist, kes seekord Tallinnast, Pärnust ja Märjamaalt kohale tulid.

Päevi näinud infostendi ja infoteadetega (mis ütlesid, et raja parempoolne osa on suletud) tutvutud, asusime teele. 

Kuna matk tõotas tulla umbes 5 tunni pikkune, 

olime seljakottidesse pakkinud kerge piknikueine, lisaks tuli kanda fotovarustust ja statiivi....Enne rappa jõudmist tuli  läbida  umbes 2 km pikkune teekond, mis viis meid üle lõhnava heinamaa metsatukka, kus  Marimetsa oja ja Kuresilma mäe kõrval rada edasi kulges.              
Peagi  olimegi rabas, kus esimesed sammud laudteel andsid märku sellest, et peab ettevaatlik olema,

kuna siin-seal oli näha nii väljaulatuvaid naelu, kui tunda katkiseid ja liikuvaid laudu.

 Sellest hoolimata asusime koheselt imetlema raba  mitmekülgset taimestikku

ja kauneid, pilkuköitvaid värvitoone...

Kohtades, kus taimestik muutus kõrgemaks, kasvasid roosatavad pohlad, oli ka punaseid.

 Selle pohlataime lehele, mis alumisel pildil,  oleks keegi justkui autogrammi jätnud.

Harilik pohl (Vaccinium vitis-idaea)

Valgusküllaste nõmmemetsade kaunitar kanarbik ( Calluna vulgaris)

tervitas meid oma kaunite lillade õiekobaratega,

mille ümber askeldasid töökad liblikad, kes pakkusid silmailu ja hasarti nede jäädvustamisel.

Päev oli õnnistatud päikesepaiste ja kenade pilvedega,

mis vaatele palju juurde andsid.

Siiski võis taevasse vaadates oletada, et kuskil  eemal sajab.

Kuna raba on kääbuste kuningriik, 

siis õnnestus meil jällegi näha väikeste punakate lehtedega putuktoidulist taime,

mille näärmekarvade ehk tentaaklite tipus säravad kleepuva vedeliku tilgad.

 Ümarlehine huulhein (Drosera rotundifolia)

Pikalehine huulhein (Drosera anglica)

Rabajärvede ümber võis  lendamas näha erisuguseid kiile:

väikseid saledaid kõrsikuid ja liidrikuid, silmatorkavalt suuri ja kiireid tondihobusid, metalselt läikivaid rohelisi hiilge- ja läikkiile ning tagasihoidlikumaid loigu- ja rabakiile.
Taime, millel kiilid peatuvad ma varem ei tundnud. See on valge nokkhein (Rhynchospora alba)

Rabamaastikul võis näha vahvaid rabamände, mis viisid mõtted bonsai peale.

 Tagasiteel nautisime veelkord vaateid rabale,

kuni jõudsime Marimetsa oja äärde,
  mis olnud veel  möödunud sajandil kala ja vähirikas.

End juba õhtule sättiv päike pakkus kauneid vaateid

ja kaskede peegeldus ojaveel pani  mõtlema sügisele...
Astudes edasi mööda oja kallast jõudsime peagi metsa, kus vanaks saanud puud ületavad raugaea ja kuivavad jalal. Oli tunda ürgmetsale omast mädaneva puidu lõhna...

Uurisime üraskite meisterlikke joonistusi puutüvedel ja puujuurte sigri-migri maapinnal.

Sügaval metsa süleluses paitas päike oma kuldsete kiirtega  pehmeid samblatutte, päevi näinud jänesekapsaid ja tegelikult kõike, mis tema teele jäi...

Oh ilus hetk, oh viibi veel!  

See hetk puudutas mind sügavalt ja just sellega lõpetan oma sissekande rabamatkast, 

mis kujunes peaaegu 9 tunni pikkuseks. Koos heade sõpradega looduses oldud aeg  lausa lendas ja pole sugugi patt seda kvaliteetajaks nimetada.

Aitäh!