Sügise hakul

Vanemate talu lähedal metsas on alati olnud mõnus pisut ringi vaadata ja vaikust nautida. Seal on mulle tuttavad nii sitikad-satikad, lilled, kivid, põõsad ja puud...

Ka kännud! Mõtlesin just täna selle peale, nähes kändu, millest eelmisel aastal pildi tegin. Praegu nägi ta välja täpselt samasugune.

Mida seekord nägin, näitan teilegi!

Kännupess (Fomitopsis pinicola)

Hiljem kodus olles mängisin pisut ka lihhenoloogi ja pakun, et tegemist on lihakarva porosamblikuga (Cladonia carneola). Kellel huvi on, võib ka asja uurida näiteks sellelt lingilt.

Siin aga nautisin päris pikalt, uudistades ühe torikseene all olevaid veepiisku, mis tilkusid nagu vihm katuseräästast.

Üraskid aga olid mulle puutüvele jätnud teate ...

et kodutiigil mängib pilvetaha loojuv päike veel päeva viimast vaatust...

Okkaline tee

Okkaline saab olema minu tee püha tõe juurde

kui takerdun mõnesse muresse suurde.

Seetõttu seadsin end tuulele sappa,

mis kandis mind Alema rappa.

Nägin tuul oli lennutand lehti,

mis peatunud koldade sees

ja kolla varjule valguses kehtis

sama kuju, mis oli tal ees.

Oli murakas sügise värvi

ja kanarbik poosetas õites.

Aga mina olin puhanud närvi,

mis must oli siia sõites.

Eha purpurkuma Tanska rannal

Eksisin teelt. Olin õnnelik, et mööda metsakolli rahapaja rada sõites tekkis minus huvi, et no kuhu see tee küll välja jõuab. Tihti satutakse nii tupikteele, kuid seekord õnneks mitte - olin jõudnud mereni Topu lahel, Tanska küla läheduses.
Aeg peatus ja hinge võttis kinni. Nii ilus oli see värvide mäng!

Mere ja loojuva päikese silmapiirile jättis pika halli triibu Kuivarahu laid


Kõik toimus kiiresti, nende kolme pildi vahele jäi kõigest 4 minutit!

Kuigi fototulemus ei ole minu väheste oskuste tõttu parim, soovin ma seda teiega ikkagi jagada ja öelda, et vahel on lihtsalt suur õnn sattuda õigel ajal õigesse kohta ja talletada kasvõi oma mälusopis kauneid hetki!

Suru raba lummuses

Ammu olen endas kandnud unistust ööbida rabas ja pildistada läbi uduloori tõusvat päikest ning kastepiiskades sätendavaid ämblikuvõrke.

Juulikuu teisel nädalalõpul oligi mul suur rõõm teha unistused teoks ühe mõnusa fotohuviliste seltskonnaga Põhja-Kõrvemaal, Suru rabas (Kõnnu Suursoos).

Maastikud, mida pildistasin, olid nii omased, nendega sidus justkui mingi nähtamatu side.

Loodus mu ümber näis olevat täis haldjaid, näkke, Murueide tütreid ja võibolla trollegi...

Päikesetõusu ajal vaatetornis olles, tundsin end kui tõsiusklik palvemaja trepil.

Raba hingab ja ringutab, eemalt kostub sookurgede hääli... ometigi tajun vaikust minus eneses...

Kõikjal, kuhu silm ulatub on ämblikuvõrke ...







Esmakordselt nägin ära ka pikalehelise huulheina, varem olin kohanud vaid ümaralehelist.
Poleks arvanud, et nad nii pikad ja ilusad on! Siin on üks nooruke end alles lahti rullumas...

Kõik, kes rändavad looduses, on õnnega koos. Looduses veedetud väärtuslikud hetked aitavad argiaskelduste keskelt taanduda ja annavad seletamatut energiat edaspidiseks. Enamasti. Kui oled selleks valmis.

Südamlikud tänud ja tervitused mõnusatele matkakaaslastele ka!

Peale jaani...

Peale jaanipäeva selgus, et heal sõbral on veel kokkukuhjatud jaanilõke põletamata ja seetõttu sai see plaani võetud ühes sauna ja grilliga.
Senikaua, kuni saun soojenes ja väike seltskond tule ääres omavahel juttu puhus, oli mul võimalus eemalduda... Ikka selleks, et veidi ringi vaadata ja mõned klõpsud teha!

Põlluäärsel niidul võis leida hulganisti harilikku imikat (Anchusa officinalis), mis oli vaieldamatult üks mu lapsepõlve lemmikutest. Tihtipeale sai neid lilli emale vaasi korjatud ja sellest valmisid nukkudele nii mõnedki maitsvad salatid. Hea, et mu kallikesed ikka terveks jäid, sest väidetavalt on selle taime osad inimesele mürgised.
Siin on aga üks kollaseõieline põlluumbrohi. Kuna alles hiljem hakkasin arutlema, kas tegu on põldsinepi või põldrõikaga, mis on äravahetamiseni sarnased, jään seekord tema täpse määramisega jänni.

Naat (Aegopodium podagraria). Alati uhkelt püsti ja kunstipärane! Maandumispaik paljudele toredatele putukatele!
Kui ma peale neid jaane ja grillimisi peaksin aga taimetoitlaseks hakkama, siis naati ma sööma küll ei hakka. Tema maitse pole lihtsalt võrreldav tema välimusega!
Pikalt veetsin aega põualiblika (Aporia crataegi) ja äiatariõie (Knautia arvensis) jäädvustamisel, sest kaks vahvat krantsi olid minuga tähtsalt ringkäigule kaasa tulnud. Perenaine ütles hiljem seepeale, et temaga pole küll koerad talupiiridest kaugemale tulnud! Loomulikult tahtsid koerad, et ma neile rohkem kui pildistamisele tähelepanu osutaksin ja nii nad mind nügisidki- üks ühelt poolt küünarnukki, teine teiselt poolt :)
Õnneks oli liblikas õiel väga pikalt ja rahulikult. Imestan, et ka koerad ei suutnud teda ära ehmatada.
Äiatari kutsutakse rahvasuus ka jaanililleks ja väidetakse, et tal on jaaniööl nõiduslikud võimed. See olla vanasti seisnenud selles, et noored neiud teinud omale neist lilledest pärgi ja läinud jaaniööl nelja tee ristumiskohale, kus sai saladuslikul moel ennustada endale tulevikku. Oh oleks ma nooremana seda teadnud... :) Põualiblikaga seoses aga öeldakse rahvapärimustes, et temaga kohtumine võib tähendada kas head õnne või viletsat elu. Minu puhul tähendas see aga kindlalt head õnne- kohe algab ju PUHKUS!
Ilusat suve!

Peale vihma

Peale äsjasadanud vihma lõhnab värskelt nii aed, mets kui põlluveer...
Kõikjal, kuhu vaatad, moodustavad veepiisad põnevaid mustreid.

On lausa vedamine, kui pilvede vahelt piiluvad päeva viimased päikesekiired,
mis pisikesed veepiisad särama löövad.

Liikudes kaameraga märgade lillede vahel, on eneselgi pesust tulnu tunne!

Mõnusaid elamusi läbi vihmavee !

Järve ääres

Lapsed teevad kõik endast sõltuva selleks,
et olla ümbritseva maailmaga ühenduses viisil, mis toidab nende hinge.

Nad lubavad endal tunda vabaduse ja kerguse tunnet.

Seda võiksime neilt lausa õppida!