12. september 2011

Okkaline tee

Okkaline saab olema minu tee püha tõe juurde

kui takerdun mõnesse muresse suurde.

Seetõttu seadsin end tuulele sappa,

mis kandis mind Alema rappa.

Nägin tuul oli lennutand lehti,

mis peatunud koldade sees

ja kolla varjule valguses kehtis

sama kuju, mis oli tal ees.

Oli murakas sügise värvi

ja kanarbik poosetas õites.

Aga mina olin puhanud närvi,

mis must oli siia sõites.

4 kommentaari:

  1. Oh, mis luuleline lugu! Kenad pildid ja luuleread ilmestamas!

    VastaKustuta
  2. Kui nii edasi, siis pead varsti lisaks fotoraamatule ja tuuningute raamatule omale ka luuleraamatu tegema.
    Igatahes piltide vahele mõnus jutustav luule ...

    VastaKustuta
  3. No see rohkem nagu Tšuktši laul :))

    VastaKustuta