Okkaline saab olema minu tee püha tõe juurde
kui takerdun mõnesse muresse suurde.
Seetõttu seadsin end tuulele sappa,
mis kandis mind Alema rappa.
Nägin tuul oli lennutand lehti,
mis peatunud koldade sees
ja kolla varjule valguses kehtis
sama kuju, mis oli tal ees.
Oli murakas sügise värvi
ja kanarbik poosetas õites.
Aga mina olin puhanud närvi,
mis must oli siia sõites.
Oh, mis luuleline lugu! Kenad pildid ja luuleread ilmestamas!
VastaKustutaKui nii edasi, siis pead varsti lisaks fotoraamatule ja tuuningute raamatule omale ka luuleraamatu tegema.
VastaKustutaIgatahes piltide vahele mõnus jutustav luule ...
No see rohkem nagu Tšuktši laul :))
VastaKustutakena postitus
VastaKustuta