Ühel juunikuu õhtupoolikul märkasin Koplis kahte, 
veel lennuvõimetut kajakatitte ringi patseerimas.
Nad olid ikka päris tite käitumisega -
uurisid ja puurisid kõike pikalt ja laialt,
ega osanud oma vabadusega midagi peale hakata.
Koos otsustati minna kõnniteele jalutama,
Koos otsustati minna kõnniteele jalutama, 
et seal üksteisele oma selgeksõpitud tiivaharjutusi demonstreerida.
Kord näitas oma oskusi üks,
siis jälle teine...
Ja nagu ikka järelvalveta jäänud laste puhul,
mindi suurustama lausa sõiduteelegi...
Ma ei ole küll päris kindel, kuid oletan,
et need toredad linnud olid hõbekajaka (Larus argentatus) pojad.
Loodan, et tänaseks päevaks on nende tugevad lennusuled
neid pikemaks ajaks kuskile toidurikkale mererannale kandnud!
