


Vaikuse taga on rahulolu. Nagu iga inimene, tunnen ka mina end vaikuses ära. Vaikusest tulnuna on ilmakära sees kergem. Harva olen otsinud puhast ilu, aga kui ta mulle ette satub ja ma ta ära tunnen, olen ikka püüdnud ta „üles korjata“ ja õnnega pooleks teiega jagada.
Uudistajad oli palju, sest vaatepilt, kuidas üks Eesti suuremaid ja ilusamaid jugasid murrab teed mereni oli imetlusväärne ja võimas.
Keila joa lähedal üle jõe viiva rippsilla raskete rauast käsipuukettide küljes ripuvad kümned ja kümned tabalukud, mis on sinna igavese truuduse märgiks kinnitatud.
Kes veel pole jõudnud, siis nüüd on küll õige aeg suund Keila-Joa poole võtta!
Kevadel sulab ta üles ja toidab maad...
Mõeldes sellele, et ka sel aastal peab talv kevadele ruumi tegema,
on hinges ühtpidi kurbus ja teistpidi rõõm.
Üht tean aga kindlalt – tänane PÄIKE pani mu lausa hõiskama!