Nigula raba lummuses, ehast koiduni

Eelmises postituses kirjeldasin läbi piltide meie fotoklubi muljeid Tolkuse rabas. Sama päeva õhtul jõudsime 10 000 aasta vanusesse Nigula rappa, mille  inimtegevusest puutumata metsamassiiv on unikaalne isegi Euroopa mastaabis. Paari aasta tagune öine elamus Suru rabas oli sedavõrd suur, et otsustasime ka seekord ööseks rappa jääda. Loomulikult oli meie unistus pildistada läbi uduloori tõusvat päikest ning kastepiiskades sätendavaid ämblikuvõrke, kuid seekord läks teisiti...

Nigula looduskaitsealal kulgeb 6,8 km pikkune õpperada. Laudtee on osaliselt päris lagunenud ja suuremate vihmasadude järel suht raskesti läbitav. Olime muidugi eriti ettevaatlikud, sest kui ikka oma fotovarustusega koos korra vette käntsad, on lisaks kulutustele meel pikaks ajaks mõru.
Osalise ülevaate rajast sai umbes 1 km rännakuga esimese vaatetornini Nigula järve ääres, kus rada hargneb kaheks ja vonkleb mööda lagedat raba metsa poole. Harud moodustavad ringi, mille läbimiseks kulub umbes 2-3 tundi.

 Nagu metsalgi, on rabal mitu rolli,

 kuid tal on ka lugematu hulk erinevaid nägusid.

 Alati, kui ma temaga kokku saan, vaatab ta mind uue pilguga.

Nigula raba uhkuseks on üle lageda raba hästi silma hakkavad
viis põlismetsaga kaetud rabasaart ja kaunid veesilmad.

 Taevalaotuse värvid ja vormid 

 ei leidnud sel pärastlõunal kuidagi asu,

 iga hetk panid nad meie kujutlusvõime proovile.

Matkatee üks osa kulges läbi iidse põlismetsa, 

kus ronisime üle mitmete mahalangenud puude täpselt sel ajal, 
kui päike suurte pilvede taga peidus oli.

Sügavast metsast väljudes, oli näha, et taamal sadas...

Legendid pajatavad rabas elavatest sookollidest,

 kes mülkasse sattunud looma või inimese kiiresti enda riiki kisuvad...

Sookollidega me õnneks ei kohtunud, kuigi tõepoolest - 

tihtipeale osutus petlikult kõva pinnas hoopis pehmeks ja mudaseks sügavikuks.

Seetõttu ei olnud vahel parema kaadri saamiseks lihtsalt võimalik 

paar sammukest vasakule - paremale astuda.

Üksikud kõrgemad puud heitsid varje veepeeglil...

Pikaleheline huulhein -imeilus kastepiiskadena sätendavate õietaoliste lehtedega 
salapärane putuktoiduline taim, mis on rabas vaevu märgatav,
 köitis jällegi mu tähelepanu - nagu alati!

Pikalehine huulhein (Drosera anglica)

Videviku ajal, kui taevas paistis kuu, ilmus kuu ka järve. 

Taevakuu  paistis ülevalt alla, järvekuu aga altpoolt ülespoole...

Loojuv päike ehapunas taevakaarel
laskus oma pehmesse pessa...

Öö tallas päikese.

Nüüd on kõik teistmoodi -

teistsugused hääled ja vaated, teistsugune valgus ja õhk...

Järve kohale  tõusis udu, oli kuulda tuule rasket hingamist.
Taevavõlvil särasid miljonid tähed...

Suur Vanker ehk Suur Karu (ladina Ursa Major)

Alioth,  Dubhe, Alkaid, Miitsar, Merak, Phecda  ja Megrez

  Heitsin end öö käte vahele, kuuldes igat krõpsu ja sahinat. 
Hommikul ärkasime enne, kui päike läitis idas leegi.

Ümbritsev muutus iga hetkega,

niisamuti nagu mu meel ja mõtted,

mis  täitusid lihtsa ja heleda väega.

Aeg justkui seisaks hetkiti, kuid ometi ta voolab

või langeb esimese sügislehena.

 

 Õhus on tunda suve mineku haprust...

Esimesed päikesekiired, kastelõhnane hommik, 

virvendav vesi, ninasõõrmetes rabalõhn...

Oo vatised pilved, matke mind endasse, helgete unenägude unne,

et ma saaksin jääda sellesse vaikusesse,

 mille taga kasvavad puude varjud taas õhtusse...

Olen südamest tänulik meie matka- ja fotohuviliste sõpruskonnale, kellega koos seda kõike kogeda sain!