Ammu olen endas kandnud unistust ööbida rabas ja pildistada läbi uduloori tõusvat päikest ning kastepiiskades sätendavaid ämblikuvõrke.
Juulikuu teisel nädalalõpul oligi mul suur rõõm teha unistused teoks ühe mõnusa fotohuviliste seltskonnaga Põhja-Kõrvemaal, Suru rabas (Kõnnu Suursoos).
Maastikud, mida pildistasin, olid nii omased, nendega sidus justkui mingi nähtamatu side.
Loodus mu ümber näis olevat täis haldjaid, näkke, Murueide tütreid ja võibolla trollegi...
Päikesetõusu ajal vaatetornis olles, tundsin end kui tõsiusklik palvemaja trepil.
Raba hingab ja ringutab, eemalt kostub sookurgede hääli... ometigi tajun vaikust minus eneses...
Kõikjal, kuhu silm ulatub on ämblikuvõrke ...
Esmakordselt nägin ära ka pikalehelise huulheina, varem olin kohanud vaid ümaralehelist.
Poleks arvanud, et nad nii pikad ja ilusad on!
Siin on üks nooruke end alles lahti rullumas...
Kõik, kes rändavad looduses, on õnnega koos. Looduses veedetud väärtuslikud hetked aitavad argiaskelduste keskelt taanduda ja annavad seletamatut energiat edaspidiseks. Enamasti. Kui oled selleks valmis.
Südamlikud tänud ja tervitused mõnusatele matkakaaslastele ka!
