Ilmad on kuidagi kiirelt pimedaks ja süngeks muutunud, päike näitab end päeva jooksul vaid korra-paar ja „Sügisese värvide pillerkaare“ autor laseb kirgastel toonidel aina tumedamaks värvuda. Ega siin pikka pidu vist pole, neljapäeval juba simunapäev, mille kohta teame üldtuntud ilmavanasõna, mis märgib maa ja vete külmumist: „Siim teeb sillad, Nigul lööb naeltega kinni.“ Loodame, et simunapäeval (28.10) vihma ei saja, sest usutakse, et siis jätkub seda sügisest pori ja vett veel pikemaks ajaks.
Kõigele sellele vaatamata, kisub mind aga ikka endiselt metsa poole.
Pikka jalutuskäiku seekord ei teinud, sest vihm ja reedene lumi olid teinud metsaaluse maapinna väga poriseks ja pehkmeks.
Mu tähelepanu köitsid uhkeldavad puuseened, mille allosa sillerdas veepiiskadest.
Peale väikest googeldamist leidsin sellele nähtusele ka seletuse. Piisad seene alumisel küljel annavad märku seene hoogsast kasvust, või on käsil massiline eoste moodustumine ja ainevahetuse käigus tekkinud liigne vesi eraldataksegi piiskadena. Mõnikord võib mõne seene alumine külg olla piiskades ka pärast pikemat vihmaperioodi, kui vesi on läbi seene imbunud.
Jah, proovi sa higisena seista nii, et higitilkagi maha ei kuku...raske...
Metsa all näis uhkeldavat ka üks kuusekänd, kel jätkus oma kõrges vanuses söakust end erksate värvidega ehtida. Minu silma see aga ei riivanud ja oli päris ilus vaadata!
Armas oli metsaservas tõdeda, et kõik ei olegi alati nii, nagu esmapilgul tundub, sest taas oli päike end kahvatu sügismaastiku kohal korraks näidanud ja härmaõied hämaral samblikul ja sügislehel ehteks muutnud.
Väikesed asjad, mis meid ümbritsevad, toidavad tõesti me hinge!
Järgmise korrani!
